Eestlane rabas igal rindel
Istusin teleka ette, panin kohe kolmed prillid korraga ninale, et paremini näha, ja katsusin meelde jätta kõikide üle platsi marssivate punaarmeelaste näod. Vaenlast tuleb ju tunda! Uurisin tähelepanelikult ka paraadil osalevat rasketehnikat ja katsusin avastada, kus on nende soomuses kõige nõrgem koht. 9. mai oligi seepärast hea päev, et siis roomasid kõik põrgulised oma urgudest välja ning neid sai üle lugeda.
Sellepärast olen mina seda meelt, et president Ilves teeb väga õigesti, kui ta 9. mail Moskvasse sõidab. Vaenlasele saab kõige rohkem kahju teha ikka lähivõitluses! Las president kasvatab sõrmeküüned pikaks, siis on võimalik kätlemisel bolševike ninameeste nahka kriimustada ja veremürgitust levitada. Ja aevastagu aga punastele riigitegelastele julgelt näkku, ega muidu gripp ei levi! Tore oleks, kui ka esimene leedi Evelin saaks Moskvas lahti päästa mõne naistehaiguse... Ja ära ei tohi põlata ka väiksemaid diversioone, nagu näiteks köhimine ja läkastamine Nõukogude Liidu hümni mängimise ajal. Ning kui kõnelema hakkab Putin, siis lasku president Ilves aga julgesti tubli kärakas varrega peeru, nii et kõik vanad stalinistid ja nende tallalakkujad ennast tribüünil võimalikult ebamugavalt tunneksid.
Loomulikult tähistatakse 9. maid ka põrgus. Lõppude lõpuks on ju enamik suures sõjas osalenuid tänaseks päevaks just nimelt siia jõudnud, üleval maa peal on tänaseks alles vaid üksikud veteranid. Meil on aga vanu rindemehi miljonite kaupa ja pidupäev on kõigil hästi meeles.
Saabus meilegi, eestlastele, Jossif Stalini isiklik kutse osaleda võidupüha paraadil. Selleks on venelased ehitanud endale põrgusse mausoleumi koopia, ainuke vahe on see, et Lenini muumia asemel pikutab seal Lenin ise. Räägitakse, et ta tuleks vahel hea meelega ka välja, aga Stalin ei lase. Stalini arvates on Iljitši koht mausoleumis ja jutul lõpp.
Meie kogukonnas tekitas see kutse muidugi palju lahkarvamusi. Alfons Rebane teatas kohe, et tema meelest ei peaks Eesti delegatsioon Stalini paraadil osalema.
„Meil pole seal mitte midagi teha,” väitis ta. „Pealegi toimub samal päeval ka Hitleri paraad ja see on hoopis lahedam. Füürer peab kõnet, Göring näitab nabatantsu ja Guderian paneb Tiigrid läbi põleva rõnga hüppama.”
„Ei, mehed, Stalini paraadil saab ikka ka nalja!” lubas kindral Pärn. „Kuna põrgus pole ühtegi hobust, sest ilmsüütud loomad ju siia ei satu, siis ratsutab marssal Žukov sedapuhku Budjonnõi seljas.”
„Seda vigurit tahaks küll näha,” arutasid mehed. „Kes sinna Stalini juurde veel tulevad?”
„Noh, ikka kõik liitlased on kohal. Ameeriklased, inglased ja Eesti Laskurkorpus.”
„Aga Hitleri juurde?”
„Sinna tulevad kõik teljeriigid. Itaalia, Jaapan ja Eesti Leegion.”
„Mis kell Stalini kräu algab?”
„No nagu Jossif Vissarionovitšil kombeks. Ikka peale südaööd.”
„Aga mis kell Hitler pihta hakkab?”
„Keskpäeval.”
„No aga siis on ju kõik kombes!” arvasin mina. „Me jõuame mõlemal peol ära käia. Mis ongi aus ja õige, sest eesti rahvas andis oma olulise panuse nii kommunistide kui ka fašistide poole peal võideldes. Mis oleks olnud see sõda ilma meieta! Töökas eestlane rabas igal rindel. Eks ole – me kaitsesime Sinimägesid ja samal ajal me ka ründasime Sinimägesid! Nagu selles laulus: „Figaro siin, Figaro seal!” Nii et algul käime Stalini juures ja teeme seal väikesed napsid, aga päeval parandame Hitleri juures õllega pead. Kas kõik on nõus?”
„Nõus!” kiitsid mehed takka.
Kreeklaste mäsu
Aga enne kui me jõudsime kuhugi minna, jooksis keegi Eesti Majast mööda ja karjus:
„Kreeklased! Kreeklased möllavad jälle!”
Kreeklased on meil põrgus tõsine probleem, alatihti tuleb nende osakonnas ette rahutusi. Olen oma silmaga näinud, kuidas Platon ja Sophokles pikkade kaigastega põrguaknaid puruks peksavad ja kileda häälega kisendavad. Miks? Ei tea.
Tormasime muidugi kohe appi, et mäss maha suruda. Oli tõesti hirmus mürgel – Aristoteles, Herodotos ja Euripides võtsid meid vastu kivirahega, aga nelikümmend ihualasti spartalast eesotsas kuningas Leonidasega röökisid ühest tavernist:
„Nõuame rohkem veini!”
„Mida ma pean tegema?” küsis meeleheitel Napoleon. „Ma tulistan neid juba kolm tundi veinikahurist, aga neile on ikka vähe!”
„Kannatust,” ütlesin mina. „Vaata, abi juba tuleb.”
Ja tõepoolest, eemalt lähenesid tolmupilves türklased! Mõne minutiga oli kord majas. Kui on valida siidkinnaste ja kõvera mõõga vahel, siis on kõverast mõõgast tihtipeale rohkem abi.
Näete, ehkki Teine maailmasõda on juba ammu möödas, jätkub meil siin põrgus kohalikke konflikte küllaga!
