Eestlane seltsimees Stalini õukonnas

Mõned inimesed armastavad aeg-ajalt kuulsaid ajaloosündmusi taasesitada. Enamasti on need seotud Teise maailmasõjaga: mehed riietuvad Vene ja Saksa mundritesse ning mängivad maha mõne ammu toimunud lahingu.

Vahel minnakse ka kaugemasse minevikku, näiteks Põhjasõja aastatesse. Tegemist on puhta meelelahutusega. Põmmutamiseks kasutatakse paukpadruneid ja mingit reaalset ohtu need spektaaklid kellelegi ei kujuta.

See, mis juhtus Eston Kohveriga, on mingis mõttes samuti mineviku taasesitus. Ootamatult ilmuvad välja tšekistid, kes vahistavad süütu Eesti kodaniku, tassivad ta Venemaale ja mõistavad 15 aastaks vangi. Võib-olla olnuks veelgi stiilsem, kui kohtuotsus kõlanuks 25 + 5. See on klassikaline stalinistlik tärmin, tuttav igast ajalooraamatust. Kuid paraku pole sedapuhku tegemist süütu etendusega. Kreml ei mängi, ta ongi ennast näoga mineviku poole pööranud. 21. sajandil üritatakse uuesti kehtestada 20. sajandist pärit bolševistlikke reegleid.

Eestis tagastati omanikele vara, aga Venemaal tagastatakse KGB-lastele nende võim ja ohvrid.

Tollal, kui Eestis alles unistati taasiseseisvumisest, kujutleti tulevikku kuldse Pätsi aja koopiana. Ajalooratast prooviti tagasi pöörata, unustada vahepealne trööstitu nõukogude aeg ning elada jälle nii, nagu kõlavad laulusõnad: Laidoner juhatab väge ja maksev on Eesti sent. Uhked põlistalud, Eesti või ja peekon maailma vallutamas, kohvilõhn vanalinnas… Just sellest ideoloogiast oli kantud ka punaste võõrandatud vara tagastamine endistele omanikele. Igatseti pöörduda tagasi sinna, kus riigi rahumeelne areng kunagi jõhkralt läbi lõigati. Kuldsesse Kunglasse.

Selline minevikuihalus võib paista veidi naiivsena, sest ei teostu kunagi täiesti, aga on ühtlasi süütu ja armas. Sootuks kurjakuulutavam nostalgia näib aga painavat tänapäeva Moskvat. Kui Eestis üritati minna tagasi Pätsi aega, siis Kremli käitumisest võib järeldada, et nemad sooviksid hea meelega elada uuesti seltsimees Stalini päikese all. Sellele viitavaid märke on nii palju, et neid pole mõtet üles lugeda. Piltlikult öeldes: kui Eestis tagastati omanikele nende vara, siis Venemaal tagastatakse KGB-lastele nende võim ja ohvrid. Eston Kohver on kõigest üks näide paljudest.

Tõepoolest, tegemist on otsekui ajarännakuga, mis paraku ei toimunud unes ega mõnes ulmeraamatus, vaid reaalses elus. Venemaa territooriumil peetav kohtuistung Eesti Vabariigi ohvitseri üle, tema saatmine Vene vangilaagrisse – see on miski, mis võinuks juhtuda 1941., aga mitte 2015. aastal. See on otsekui episood Mark Twaini raamatust „Jänki kuningas Arthuri õukonnas”, kus 19. sajandi ameeriklane leiab end korraga varakeskaegselt Inglismaalt, kus teda süüdistatakse nõidumises ja mõistetakse tuleriidale.

Jänkil õnnestub lihtsameelseid ümarlaua rüütleid ninapidi vedada ja ellu jääda. Eston Kohveri ajarännak on paisanud ta kahjuks sootuks vastikumasse ja ohtlikumasse epohhi: seltsimees Stalini õukonda. Sealt on palju keerulisem tagasi 21. sajandisse pääseda.