Eestlane seltsimees Stalini õukonnas
Vahel minnakse ka kaugemasse minevikku, näiteks Põhjasõja aastatesse. Tegemist on puhta meelelahutusega. Põmmutamiseks kasutatakse paukpadruneid ja mingit reaalset ohtu need spektaaklid kellelegi ei kujuta.
See, mis juhtus Eston Kohveriga, on mingis mõttes samuti mineviku taasesitus. Ootamatult ilmuvad välja tšekistid, kes vahistavad süütu Eesti kodaniku, tassivad ta Venemaale ja mõistavad 15 aastaks vangi. Võib-olla olnuks veelgi stiilsem, kui kohtuotsus kõlanuks 25 + 5. See on klassikaline stalinistlik tärmin, tuttav igast ajalooraamatust. Kuid paraku pole sedapuhku tegemist süütu etendusega. Kreml ei mängi, ta ongi ennast näoga mineviku poole pööranud. 21. sajandil üritatakse uuesti kehtestada 20. sajandist pärit bolševistlikke reegleid.
Selline minevikuihalus võib paista veidi naiivsena, sest ei teostu kunagi täiesti, aga on ühtlasi süütu ja armas. Sootuks kurjakuulutavam nostalgia näib aga painavat tänapäeva Moskvat. Kui Eestis üritati minna tagasi Pätsi aega, siis Kremli käitumisest võib järeldada, et nemad sooviksid hea meelega elada uuesti seltsimees Stalini päikese all. Sellele viitavaid märke on nii palju, et neid pole mõtet üles lugeda. Piltlikult öeldes: kui Eestis tagastati omanikele nende vara, siis Venemaal tagastatakse KGB-lastele nende võim ja ohvrid. Eston Kohver on kõigest üks näide paljudest.
Tõepoolest, tegemist on otsekui ajarännakuga, mis paraku ei toimunud unes ega mõnes ulmeraamatus, vaid reaalses elus. Venemaa territooriumil peetav kohtuistung Eesti Vabariigi ohvitseri üle, tema saatmine Vene vangilaagrisse – see on miski, mis võinuks juhtuda 1941., aga mitte 2015. aastal. See on otsekui episood Mark Twaini raamatust „Jänki kuningas Arthuri õukonnas”, kus 19. sajandi ameeriklane leiab end korraga varakeskaegselt Inglismaalt, kus teda süüdistatakse nõidumises ja mõistetakse tuleriidale.