-Afganistanis elav vabakutseline ajakirjanik Õnne Pärl väidab tänases Päevalehes, et Eesti meedia näitab Afganistanist toimuvast väärastunud pilti. Kas Eesti meedia käsitleb Afganistani temaatikat piisavalt adekvaatselt?

Ma ei ole seda niisuguse pilguga jälginud, et ekspertarvamust anda. Tundub, et neid kirjutisi on suhteliselt palju, kuid samas ei oska ma hinnata, kas teemat käsitletakse piisavalt põhjalikult.

-Valdav enamus Eesti ajakirjanikke satub Afganistani kaitseministeeriumi kulul. Kas see võib kuidagi kajastusele mõju avaldada?

Kindlasti mängib see rolli. Nad on oma tegevuses ikkagi piiratud. Selge on see, et meieni jõuab ainult teatud osa pildist. Paraku on nii, et kuid nad seda kajastust ise hakkaksid laiendama, siis nad võib-olla ei tuleks enam koju tagasi.

-Mis põhjustel ei ole Eesti meedias reportaaže näiteks Afganistani külaelust ja põllumajandusest ilma, et samas loos oleks pildil ka mõni koalitsioonivägede esindaja?

Võib-olla on asi ressursi puuduses. Võib-olla selles, et tegemist on ohtliku väljasõiduga. Võib-olla tuntakse, et lugejatel pole niisuguse teema vastu huvi. Ma ei tea seda täpselt öelda, sest ma ei istu mõnes toimetuses.

-Meediatarbijale tundub Afganistani temaatika jäävat ikkagi üsna kaugeks. Kas see võib olla põhjuseks, miks ajakirjanduses keskendutakse ainult sellele, kuidas Eesti kaitseväelastel läheb ning kui läheb halvasti, siis kajastatakse seda suurelt?

Meil on kogu välisinformatsiooniga nii. Kogu Eesti pressis on välisuudised kõrvalteel sõitev rong. Kui võrrelda meid teiste riikidega, siis välisinformatsioon ja see kuidas suhestutakse sellesse, mis väljaspoolt toimub, on seal mahult oluliselt suurem. Oleme väga enesekesked kogu meedias. Enamasti kontsentreerub välispilt niisugustele „ohhoo!“, „ahhaa!“ või „oh jumal!“ reaktsioonidele ja sündmustele.

Žanrite mitmekesisus välisinformatsioonis on meil suhteliselt tilluke. Pole portreelugusid, publitsistikat ega osalevat ajakirjandust selles vallas. Põhiliselt on ikkagi professionaalide ja poliitikute kommentaarid.

-Miks see nii on?

Selleni tuleb kasvada. Meil on iseendaga tegemist. Eesti ajakirjandusel ja eestlastel ülepea. See kõik ei tule nii ruttu. Laske veel üks kümme aastata mööda, siis tõenäoliselt hakkab ajakirjanduspilt muutuma laiapõhjalisemaks.

Minu hüpotees on see, et oleme momendil veel liiga enesekesksed, tegeleme oma minevikuga, vähem tegeleme olevikuga. Välismaailm puudutab meid ainult nii palju kui see otseselt meie huvides on, kuid selline olukord läheb ükskord üle.

Toimetaja: Erik Rand