Link kopeeritud!

Eestlaseks olemisest

 (18)
Eestlaseks olemisest
EPL

Mõned kuud tagasi algatas energiline Prantsuse president Nicolas Sarkozy üldrahvaliku arutelu rahvuslikust identiteedist ehk sellest, mida tähendab olla prantslane.

Sarkozy põhjendas oma initsiatiivi sellega, et kartes natsionalismi, püüame kaotada rahvusriiki ning tulemuseks on identiteedikriis. Me ei tea enam, kes me oleme. Ei saa ehitada midagi püsivat eneseeitusele. Need, kes pelgavad identiteedi teemal rääkida, ei tea, mis see on ning see teadmatus on veel üks oluline põhjus diskussiooniks.

Samal ajal lükkab Saksa valitsuse integratsioonivolinik Maria Böhmer energiliselt tagant plaani sellest, et Saksamaal pikemalt elada soovijad allkirjastaks integratsioonilepingu, mis sätestaks selle, millist abi võivad sisserändajad oodata, kuid ka selle, mida neilt oodatakse. Böhmeri enda sõnul  peab igaüks, kes Saksamaal püsivalt elada tahab, Saksa riigile ,,jah” ütlema ning selle juures selgeks tegema saksa keele ja olema valmis ühiskonnaelus osalema.

Arutelu Prantsusmaal on intensiivne ja kohati läinud väga kuumaks. Anonüümses meedias ka inetuks ja rassistlikuks, nii et on tuldud välja hinnanguga kogu ettevõtmine  ebaõnnestunuks lugeda ja lõpetada. Vastutav minister Éric Besson on aga selgelt jätkamise poolt, osundades muu hulgas ka sellele, et 15 protsenti inetusi ei kaalu üles enamust, pealegi ei teeks diskussiooni lõpetamine hoiakuid-arvamusi olematuks. Lõpptulemusena otsustati arutelu isegi pikendada. Vaatamata kõigile kõrvalnähtudele on Bessoni poolt rahvale arutamiseks esitatud küsimus – mida Teile tähendab olla prantslane – andnud väga laia vastukaja lihtinimesest tipp-poliitikute ja intellektuaalideni ning selleks valitsuse poolt arvamuseavaldusteks avatud veebisait on mitmel korral ülekoormusest kokku varisenud.

Muutused – kiired ja ulatuslikud

Pole uudiseks, et arvamused rahvusriikide kadumisest postmodernses aina globaliseeruvas maailmas omasid ja omavad siiani laia levikut ja tugevat positsiooni. Rahvaste ränded on toimunud läbi ajaloo, kuid mis on uus, on nende protsesside kiirus ja massiivsus, mis on teinud uustulnukate sulandumise keerukamaks ja valulisemaks kui vanadel hallidel ,,aeglastel” aegadel. Iga mõju tekitab vastumõju ja pole sugugi üllatav, et teema nii otsekoheselt üles on võetud, sest on aru saadud, et vaikimisi möödavaatamise ja/või poliitkorrektsusega probleemi olematuks ei tee. Ühtlasi tähendab see seda, et vanad, mõnel juhul sajandeid töötanud paradigmad rahvuslikust identiteedist vajavad värskendamist ja uuesti läbirääkimist-kokkuleppimist.

Igaühel omad mured. Kuid laiemalt on nad seotud toimetulekuga massiivse migratsiooniga, ägeneva geopoliitilise võitlusega ning sellega kaasnevate probleemide ja ohtudega. Ühtlasi ja kaasaskäivalt ka põhirahvuste laieneva ärevusega oma keele, kultuuri ja traditsioonilise eluviisi ohustamise pärast, mis omakorda teatud oludes võib saada rahvusliku sisejulgeoleku riskiks.

Praegu on kellegi sõber Indias hiirekliki kaugusel ning Rovaniemist Portugali võib sõita kordagi passi näitamata. Noored teevad semestri ühes riigis ja võtavad vaba aasta teises ilma otsas. Veel põlvkond tagasi oli see mõeldamatu. Tööjõu vaba liikumine Euroopa Liidu sees on üks liidu alusprintsiipe, mida eestlasedki agaralt kasutanud. Kõik need tegurid kokku on sundinud paljusid eurooplasi küsima, mida see kõik tähendab meie identiteedile. Mõistetud on, et väärtus ei ole mitte rahvuste ühtlustumine-unifitseerumine elik kadumine, vaid rohkus ja mitmekesisus. Kuigi üha laiemalt räägitakse Euroopa väärtustest, on selge, et Euroopa rahvusest on asi veel väga kaugel, ühtsest ,,globaalsest külarahvast” rääkimata.

On ekslik arvata, et mures on üksi põlisrahvad. Ei, mures on ka heasoovlikud tulijad, sest ka nemad tahavad end uues kohas hästi, muretult ja turvaliselt tunda ning respektaablilt käituda, kui nad teavad, mida neilt oodatakse. Pole ju õigupoolest ei ühe ega teise poole huvides vimma kiskuda, veel vähem kisklema minna ja igal pool ühte ja sama (kommerts)kultuuri näha.

Loe veel

Ja ei ole Eesti siin mingi erand. Me ei saa ilma ja selle protsesside eest maale vanaema juurde seenele ja/või sauna sõita. Jääb üle tõsiasju tunnistada ja võimalikult adekvaatselt kohaneda. Kaldun arvama, nagu mitmed teisedki, et eesti põlisrahvusegi identiteedi ja -patriotismiga ei ole asjad just kõige selgemad-roosilisemad ja põlvkonnatagustest laulusõnadest ,,eestlane olla on uhke ja hää…” just palju kaugemale ei ole jõutud. Meie materiaalne elu on edenenud, kuid ruumi rahvusteadvuse sihipäraseks edendamiseks ja ajakohastamiseks näib veel olevat. Me ei saa end joondada suurte rahvuste ja kultuuride järgi, kes võivad lubada protsessidel ka vabalt voolata. Meie rahvuslik ressurss on lihtsalt liialt väike ja habras, et jätta see isevoolu kanda. Kuid siiski on praegu suurem mure selles, kuidas toime tulla uute eestlastega.

Keel, kultuur ja väärtused

Meie uued eestlased jaotuvad selgelt kahte rühma – Nõukogude Liidust jäänud suur ja suhteliselt homogeenne peamiselt venekeelsete grupp ning väiksem, heterogeensem iseseisvus­ajal kogu laiast ilmast Eestisse tulnud ja edaspidi aina enam tulevad inimesed. On põhjust arvata, et viimane grupp on alles oma kujunemise algjärgus. Need kaks rühma on sarnased selles, et nad elavad uuel maal teises kultuuris, kuid samal ajal on nad ka väga erinevad –  päritolult, keelelt, usult kuni nahavärvi ja poliitiliste veendumusteni. Elu tõsiasi on see, et nii põliseestlastel kui ka uuseestlastel tuleb üksteist mõista, leida need ühisosad, mille põhjal üles ehitada ühtekuuluvus ja ehk patriotismgi või vähemalt lojaalne mõistev vastastikune respekt.

Selle ühise ja samal ajal eestlusele omase ühisosa leidmises lähevad asjad keeruliseks, ehk pingelisekski, kuid mitte ilmvõimatuks. On mõned asjad, mis pikemalt diskuteerimatagi selged nii Prantsusmaal, Saksamaal kui ka Eestis. Näiteks ei saa olla prantslane, sakslane või eestlane asjaomase keele ja kultuurita. Kui keele suhtes on asi suhteliselt selge, siis kultuuri puhul on asjad juba keerulisemad, sest kultuur on nii sügav ja mitmekülgne nähtus, et seda mõne aastaga sügavalt omandada pole lihtsalt võimalik. Jääb üle suhtuda sellesse vähemalt austusega. Kuid see ei ole veel kaugeltki kõik. Prantslased räägivad lisaks vabariigi väärtustest. Ja siin nad nimetavad esmalt juba revolutsiooniaegadest pärit vabadust, võrdsust ja vendlust, püüdes neid tänapäevaselt sisustada. Kuid aina enam räägitakse näiteks ka ilmalikkusest (sekularismist), mis prantsuse kontekstis (islam ja burka) on vägagi terav teema, Eestis aga mitte. Et edendada diskussiooni, pakkusid Prantsuse võimud välja mitmekümnepunktilise küsimuslehe, mille siinkohal tutvustamiseks pole ruumi. Üks neid teemasid on mitmekülgse integratsioonilepingu sõlmimine kodakondsuse saamiseks, kuid küsimustik hõlmab ka hümni ja lipu kasutamist, rahvustähtpäevade tähistamist ja paljut muud.

Eestis oleme põhiseadust rahvahääletusel heaks kiites mõned vabariigi väärtused kivisse raiunud. Põhiseaduse preambuli kohaselt on need vabadus, õiglus ja õigus, rahu elik rahumeelsus, rahvuse ja kultuuri säilimine ehk selle austamine ja edendamine. Lisaksin siia kindlasti demokraatiaprintsiibi. Kuid kindlasti pole see kõik. Rääkima peame ka sellest, mis on meie rahvuslikud sümbolid ning kuidas me neid kasutame. Mida arvate, rahvas, arvamusliidrid ja juhid-poliitikud? Kas vajame arutelu, kas juhime end ise või laseme end kaasa kanda?

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare