Tervisi teisest ilmast! Meil siin põrgus käib suure hooga ettevalmistus iseseisvuspäeva paraadiks. Kõik Vabadussõja veteranid on ju kenasti surnud ja siia alla kolinud, nii et kunagised sõjasõbrad on jälle oma vanades polkudes koos. Tõsi, distsipliiniga esineb kohati probleeme. Leitnant Kuperjanov kaebas, et tal on väga keeruline oma kunagisi partisane kamandada, kuna endistest sõdurpoistest on saanud paksud vanamehed, kes 24-aastast komandöri poisikeseks põlgavad ja ühtevalu õlle järele saatma kipuvad. „Ja kui ma neile siis peale käratan, kukuvad nad õiendama, et poiss, kuidas sa vanainimestega räägid!” kurtis Kuperjanov. „Eriti hull on üks pikk ja kõhn ätt, kes nõuab rivistusele minemiseks autot. Ütleb, et tema on endine kolhoosiesimees ja Volga olgu olla! Kust ma võtan selle Volga, ega siis autod põrgusse satu!”

Tegelikult tahtsin ma aga täna kõneleda hoopis Peterburi Jaani kirikust, mis neil päevil pidulikult taasavatakse. Minul endal selle hoonega muidugi mingeid mälestusi pole, aga minu isa on mulle Peterburi eestlaste pühakojast palju kõnelenud, sest tema käis omal ajal Peterburi turul porgandeid ja mune müümas ning siis oli Jaani kirik tema tavaline peatuskoht. Sest kus üks vaene eestlane ikka suures Peterburi linnas öömaja saada võis, kui mitte oma rahvuskirikus. Võõrastemajad olid kallid ja mistarvis kulutada, kui ilma sai. Jaani kirik oli eestlasi alati paksult täis, sest inimestel oli ikka tollasesse keisririigi pealinna asja. Kes käis midagi müümas, kes teenis ehitajana leiba, kes külastas ametnikke ja esitas kaebekirju. Oli ju teada, et Vene keisri võim käib balti parunite omast üle, ja nii oli Tallinna–Peterburi maantee pidevalt täis reisimehi, kes käisid Venemaa pealinnas mõisnike peale kaebamas. See oli tollal tore meelelahutus – mäletan hästi, et alati kui isale-emale külalisi tuli, võeti varem või hiljem ette puhas valge paberileht ning hakati kaebekirja koostama.

Jakob Hurda pikad näpud

See töö käis ikka suure nalja ja naeruga ning kaebekiri sai pikk, tihtipeale ei piisanudki ühest paberilehest, vaid tuli võtta veel teinegi, vahel ka kolmas. Siis pandi allkirjad alla ning keegi noorem ning väledam asus jalamaid Peterburi poole teele. Aga juhtus ka seda – kui oli pikem istumine –, et mõne tunni pärast hakati juba uut kaebekirja koostama! Pulmade või varrude aegu, kui pidu kestis päevi, läkitati sel moel Peterburi poole lausa kuus-seitse kullerit! Kirja pandi kõik parunite pahateod ja mõeldi veel sadu uusi välja. Jah, mõisnikele juba armu ei antud! Kõik need rännumehed said peavarju Jaani kirikus. Isa rääkis, et magada oli seal üldiselt hea ja soe, lutikaid polnud, aga üks paha asi siiski oli ja see oli Jaani kiriku õpetaja Jakob Hurt.

Isa ütles, et iseenesest oli Hurt muidugi tore mees ja kõva rahvuslane, aga temaga oli see häda, et ta armastas hirmsasti vanavara. Oli selle peale kohe nii maias, et kuidagi ei suutnud näppe eemal hoida. Inimesed, ütleme, jätsid vankri õue ja tulid tuppa, aga Hurt jooksis samal ajal nende koorma juurde ja kukkus seal tuulama nagu mesipuu kallale pääsenud karu. Suur kartulikott oli tal käes ja kui nägi näiteks õllekappa või saanitekki – kohe toppis kotti. Puulusikad ja koorekirnud ja vokid – kõik ta ära varastas. Isegi hobuseriistu katsus näpata ja vankrirattaid. Isa rääkis, et seal Jaani kirikus teisiti üldse ööbida ei saanudki, kui üks mees pidi malakaga kogu aeg vankri juures valves seisma ja Hurta eemale tõrjuma. Et kui sa korra kõrvale vaatasid või tukkuma jäid, olid sa kohe paljas kui püksinööp ja Hurt ronis, näpatud vanavara kotiga üle õla, mööda kirikutorni üles nagu ahv. Ja ega magaminegi väga turvaline polnud, eriti naisterahvastel. Hurt oli rahvariiete ja sõlgede peale ahne kui harakas.

Et inimesed öösel sügavalt magaksid, selleks oli ta välja mõelnud kavala nipi – ta nimelt võttis õhtuti kõiki öömajalisi armulauale. Aga seda, mis mürki ta armulauaveini sisse seganud oli, teab üksnes Jumal taevas. Igatahes hakkasid inimesed veidi aega pärast selle joomist hirmsasti haigutama, varisesid maha ja kukkusid norskama. Ja siis asus Hurt tööle! Hiilis magajate vahel ja sikutas neil triibulisi seelikuid seljast. Kooris naisterahvad kohe aluspesuni paljaks! Sõlgede ja prosside tarbeks oli tal suur tünn, need ta loopis sinna sisse, meestel aga varastas pastlad jalast ja piibud suust. Hommikul inimesed ärkasid – ja olid puupaljad! Ning katsu sa Hurda käest midagi tagasi saada, tema ajas muudkui oma joru, et see kraam on Eesti Rahva Muuseumi jaoks, ja kui mehed vemblad välja võtsid, siis pages jälle kirikutorni ja naeris seal.

Sinna üles ei julgenud keegi talle järele minna. Isa ütles, et ainus võimalus Hurda käest pääseda oli kanda linnast ostetud riideid, neid Hurt ei tahtnud. Samuti oli hea ning turvaline ilmuda Jaani kirikusse soldatisinelis ja kirsades. Siis vedas Hurt alati nina vingu ja kaebas, et eestlased ei austa enam oma rahvariideid ja vanavara. Ning kõneles rahvuse hukust. No aga nagu näha, ei ole meie rahvus otsa saanud ühti! Ja ka Jaani kirik on Peterburis jälle olemas! Väga hea, just niimoodi, samm-sammult see Venemaa vallutamine algab.