Ego talumatu kergus
Idee lihtne – see võrgukeskkond on mõeldud vaid nägusatele isenditele, nagu nimigi ütleb. Registreerid end kasutajaks, ja kui vanad olijad leiavad, et su fotod on piisavalt kenad, saad end toas sisse seada. Kui ei, siis aidaa. Au eest olla ilusate hingekirjas peab maksma 25 dollarit kuus ja moto kõlab: „Ilu on hääletaja silmades.” Asja mõte olla see, et ilusad inimesed, kes endale väärilist partnerit otsivad, ei peaks oma aega raiskama, tuulates mööda keskpäraste ja inetute profiile – sobivat nõela on ju lihtsam leida nõelakuhjast kui heinahunnikust, kuhu ehk paar nõela peitunud on.
Senised hääletajad on kauneimaks tunnistanud rootslasi ja norrakaid – kõige inetumaks aga iirlasi, kellest on kõlblikuks arvatud vaid 20 protsenti naisi ja 9 protsenti mehi. Ilusate inimeste saidil oleks ilu segamatult jätkunud, kui keegi pahanäpp poleks loonud viirust, mille tõttu sattusid saidi kasutajateks ka 30 000 koledat. Viirus halvas hääletamissüsteemi ja oo õudust – olidki koledad ekslemas ilusate mängumaal. Nüüd on saidi omanikud asunud koledaid kõrvaldama, aga pole see läinud niisama hõlpsalt – kuigi ausalt on tagastatud koledate liikmemaksud, tuleb nüüd tegemist teha koledateks osutunute juristidega ning avada hädaabiliine, et libailusad endale nööri kaela ei paneks. Samuti süüdistatakse saidi omanikke natsimeelsuses.
Igaüks on kuningas?
Just siia on minu arust koer maetud. Sest võib ju ilkuda ja ironiseerida teemal, miks üldse inimesed peavad vajalikuks sellise saidi kasutajateks hakata. Ja võib kiita saidi omanikke briljantse äriidee eest. Kuuluda ilusate eksklusiivsesse klubisse! See on juba vaeva väärt, selle eest võib maksta küll! Umbes nagu pressida end sisse ööklubisse, kuhu viib kuninglikult purpurne vaip, aga mida valvavad kaks treenitud gorillat. Mis siis, et sissesaanuna selgub, et see on klubi nagu iga teinegi – „tõelist” glamuuri ja elu pulssi sümboliseerivad lame eurotekno ja ogarkallid kokteilid. Aga oleks jabur hakata klubi omanikke süüdistama natsismis.
Siin on lihtne, fundamentaalne vahe, mille nägemist hägustab meie sentimentaalne ajavaim – sa ei PEA registreerima end ilusate inimeste saidile, sa ei pea saama sisse eksklusiivsesse klubisse, su laps ei pea saama sisse eliitkooli jne. Sest kui need eelmainitud asjad aset ei leia, siis nii lihtsalt ongi – ilma traagiliste tagajärgedeta läheb elu lihtsalt edasi. Natsidel teadupärast olid „klubist väljaarvatutega” märksa karmimad plaanid. Õigupoolest on lausa kohatu selliseid asju võrrelda, aga mind paneb hämmastama, kui kergelt haaratakse kätte natsismisüüdistus kui selline, justkui ollakse unustanud, mida natsism tegelikult tähendas ja tähendab.
Inimeste ego on muutunud nii haavatavaks ja õhkõrnaks – nad ei tõlgenda maanteel vastu tulevaid kohanimesid mitte võimalustena, kuhu võib sisse pöörata ja ringi vaadata, vaid leiavad, et neil on suisa õigus kõikvõimalikele privileegidele. Ehk siis piltlikult öeldes peavad kõik valimatult ja igal pool mängima kaasa mängu, kus igaüks on mitte ainult kuningas-klient, vaid ka kunstnik ja geenius. Igasugune valiku tegemine – hindamine – on out, sest see võib egokest haavata ja tuua huulile natsismi- (rassismi-, šovinismi-) süüdistuse.
Huvitav näide on hiljuti Stockholmis avatud „suguliselt neutraalne” lasteaed Egalia, kus ei tehta vahet laste sool. Asesõnad han ja hon (tema) on asendatud nn kesksoost sõnaga hen, mida rootsi keeles ametlikult ei ole. On keelatud alandada kedagi sellega, et nimetada teda naiseks või meheks. See oleks solvav sildistamine! Autod ja nukud peavad olema sissepääsust täpselt võrdsel kaugusel, et tüdrukud ei tunneks sundi liikuda nukkude ja poisid autode manu. Elame-näeme!
Kui vaid nii kentsakatele olukordadele leiduks sellised mahelahendused nagu loos, mida hiljuti kuulsin. Sõber nimelt laulis RAM-i poistekooris ja tema õde nõudis vanematelt, et ka teda sinna pandaks. Ei aidanud seletused, et tüdrukuid poistekoori ei võeta. Lõpuks õnnestus vanematel tüdrukut veenda, et on olemas ka Ellerheina-nimeline poistekoor, ta võiks hoopis proovida sinna. Okei, lauluandi tüdrukul ei olnud, nii et katsetest ta läbi ei saanud ja nii jäi tal ka (esialgu) avastamata, et Ellerhein polegi poistekoor. Aga sõber, kes õega katsetel kaasas käis, mäletab siiani seda tasast, malbehäälset pedagoogi, kes vanematele lausus: „Tõesti väga vabandan, aga äkki saaksite tulla proovima järgmisel aastal. Tundub, et teie laps pole veel koorilauluks piisavalt küps.” Õpetaja delikaatses toonis ja väsinud, paluvates silmades peegeldusid need kümned üliagarad vanemad, kes lihtsalt ei suuda mõista, miks nende laps väljavalituks ei osutunud. Protestilaineid ei suunata mitte abstraktse kurja saatuse, vaid konkreetse „ebaõiglase, elitaarse” süsteemi vastu.
Sattusin ka lugema uudist, kus USA-s ei lubatud lennukile siseneda mustanahalisel noormehel, kes keeldus oma rebadel olevaid teksasid üles tõstmast. Lennuliini eeskirjades oli, et neil on õigus keelduda teenindamast kliente, kes pole „kohaselt rõivastatud” – samuti on ju teada paari aasta tagune juhtum, kus nabiti kinni tegelane, kes tahtis lennukit õhata oma aluspükstesse peidetud lõhkeainega. Loomulikult on nüüd lennuliinil oht saada süüdistatud milles iganes, sest tõesti – sai ju tungitud noormehe identiteedi kallale. Paluda tõsta püksid üles – see on ju midagi ennekuulmatut. See võib lüüa parandamatu mõra hoolikalt meisterdatud enesekäsitlusse, mille keskne tšakra on mood, mis sai väidetavalt alguse sellest, et vangidelt võeti ära püksirihmad – et nad end üles ei pooks.
Nagu poleks homset
Ja selline see modernne identiteet ongi – õhkõrnana võib ta puruneda kohe, kui puhub sõõm jäist tegelikkust. Vanasti, kui Jumal veel elus oli, asetus tavainimene skaalale – mina, inimsipelgas, versus igavik. Nüüd on ainumõõtmeks: mina, siin ja praegu – minu õigused ja võimalused. Nagu poleks homset. Nagu poleks igavikku.
Tean juhtumit, kus ärimees sai laenu ja selle asemel, et raha plaanitud projekti investeerida, otsustas korraldada Elu Peo. See seisnes šampanjavannis ja paljudes lõbusates tüdrukutes. Pankroti hinnaga võib sellise peo ju korraldada küll... Teine samalaadne lugu on kolme lapse üksikemast, kes sai päranduseks kahekordse elumaja. Selle asemel, et lastega uude koju kolida, otsustas naine teha panuse iseendale – nimelt võttis ta majale hüpoteegi ja saadud sularahaga ostis endale silikoonrinnad ja sportauto, lisaks veel nipet-näpet. See avantüür lõppes mitte ainult maja, vaid ka pere eelmise elukoha kaotusega…
Tahaks, et need oleks kõigest markantsed näited – erandid, mille üle võib rahulikult naerda, kuid sellist totaalset reaalsusetaju kadumist võib märgata siin ja seal, majanduslangusest hoolimata. Tsiteerime seepeale üht Sass Mülleri lugu: „Põrgukursilt ühiskonnad tagasi ei nihku.” Või nihkuvad? Ühiskonnad siiski vist küll (EW on ju igati parem kui ENSV, mitte unustada), aga kuidas on lood modernse, ärahellitatud inimhingega?
