Eha Hergauk: noored õpetajad peavad hakkama ise enda eest seisma

Kõige raskem on noorte õpetajate seis, aga nad peavad ise oma palga eest võitlema, sest vanemate kolleegide elu on lihtsam, arvab Kristiine gümnaasiumi õpetaja Eha Hergauk.

Omavalitsused, haridusministeerium ja haridustöötajate ühendused räägivad parajasti õpetajate palga teemal läbi, aga keegi ei oota eriti midagi. Ministeerium ütles ka, et raha pole. Kui palju palgaraha teema praegu õpetajate seas üleval on?

Et kas koolis seda arutatakse? Polegi aegagi kellegagi arutada. Koolis pole õpetajate hulgas enam nii palju suhtlemist. Nõukogude ajal oli seda rohkem, siis oli rohkem aega, võtsid päeviku kaenla alla ja tulid õpetajate tuppa. Kogu aeg pidid päevikut vahetama, mis on küll absurd, kuid see sisaldas suhtlemist. Praegu aga on mul kolm-neli tundi järjest ühel korrusel, nii et õpetajate tuppa ei tulegi. Õpetajad on väga vähe õpetajate toas. Ja seepärast arutamist ei olegi.

E-kool on õpetajate toa vaikseks teinud?

Nojah, põhimõtteliselt polegi sinna tuppa asja. Nüüd on igaühel oma arvuti, päevikut ei olegi. Jah, siis tehti igal vahetunnil kohvi, keegi tõi iga päev kooki, istuti, noored ja vanad õpetajad koos, arutati asju. Võib-olla mujal koolides on nüüd teistmoodi kui meil, aga ma ei usu. Pidev aruandlus, pidev kiirus ja kirjadele vastamine. Meili teel saad korralduse, meili teel vastad. Pole enam taolist vestlust, et see poiss tegi seda.

Kõik nahistavad omaette?

Jah. Aastatel 1983–1984, kui tulin kooli, oli minu jaoks kõik väga huvitav, kõik istusid koos. Aga praegu on kolme-neljased pundid, siis veel noored, kes suhtlevad omaette. Sellist lävimist nagu „Õpetajate toa” filmis enam ei ole.

Nii et kool ikkagi muutub?

Noh, see, mis teie lehes Helena Pall kirjutas, et raamatulugemine on jäänud tagaplaanile – lapsed ei oska lugeda, ei saa tekstist aru (Helena

Pall „Kuidas ma loen, kui ta ei vilgu?”, EPL 9.9). Mõned käivad ainult internetis. Mõne õpilase puhul on nii olnud, et mõtlen, miks ta kaasa ei tee. Käib kuuendas klassis, aga tuleb välja, et ta ei oska lugeda. Eliitkoolidele on see ehk võõras mure.

Nii et selle asemel, et õpetada ajalugu, oleks teil mõne õpilase puhul targem panna ta valju häälega teksti lugema, saamaks aru, kuidas ta toime tuleb.

Jah. Tavakoolides võib selliseid olla klassis kuni kolm. Eks need kõige suuremad tunnisegajad tulevadki sealt – nad ei saa aru, neil on igav. Aga muidu on õpilased mõnusad. Eriti hea on nendega, kellega oled 5. klassist saadik koos olnud. Nendega mõistad poolelt sõnalt.

Mida siis teha mahajääjatega, kas oleks vaja abiõpetajat?

Kooli logopeed õpetab, aga sellist tegelast oleks vaja küll. Minister Jaak Aaviksoo just rääkis, et meil on liiga palju kõikvõimalikke erikoole, mida peaks olema vähem ja need lapsed peaksid käima rohkem tavakoolis. See tähendab, et klassi ongi vaja kahte õpetajat. Aga mitte sellist õpetaja abilist, kes praegu on välja mõeldud. Neid ma veel oma silmaga näinud ei ole. Lapsed seletasid, et see on see, kes teeb aknad lahti ja pühib tahvli puhtaks.

Saadab reisil?

Täpselt. Neid ma veel oma silmaga näinud ei ole. Soomes on abiõpetajasüsteem hästi välja töötatud, meie sõpruskoolis, Aleksis Kivi koolis, kus on klassides ka somaallasi ja iraaklasi, see toimib.

Õpetajal pole vist eriti põhjust tulevasi abiõpetajaid armastama hakata, eriti kui minister on välja öelnud, et pedagoogide palga tõus saab tulla nende arvu vähendamise arvel.

No muidugi, siis ei taha neid nähagi. Tegelikult, kui koolist rääkida, siis mul on kahju noortest õpetajatest. Mulle tuleb enda aeg meelde. Mäletan, et tulin isegi vahel klassist ära, vesi silmas. Aga tollal võis tutistada või nurka panna, praegu on teisiti ja nad panevad õpetaja proovile. Paljud pole selleks valmis. Kui nooremõpetaja ütleb õpilasele sama asja mis mina, kes ma olen 30 aastat koolis olnud, siis tema peale võidakse ka kaebama minna. Ja lisaks sellele palk ka. Nooremõpetaja saab 609 eurot brutopalka.

Kas see, et kooliõpikuid enam riiklikult kinnitama ei pea, on hea või halb?

Ma arvan, et see on halb. Ajaloos on meil praegu küll seitsmendatele õpik, mille järgi peavad kõik õppima, ja see on hea. Mitte nii, et iga kool õpetab erineva raamatu järgi. Kuidas me siis muidu lõpus tulemust kontrollime?

Räägitakse ka, et Soomes teeb just autonoomia õpetaja töö prestiižseks. Äkki võikski autonoomia olla see, mida õpetajad tahavad?

Õpetajate uus põlvkond ehk tahab autonoomiat. Mina tahaks ikkagi, et oleks mingidki etteantud raamid. Riigieksamitest jääb ju varsti alles ainult kolm: matemaatika, emakeel, võõrkeel, teised kaovad ära. Raamide keskel on vabadus, kuidas sa õpetad – näitad muuseumis pilti, käid kinos või pead loengut. Kuid õpetamisega on ka nii, et sa võid teada kogu metoodikat, aga ei saagi edaspidi klassis hakkama. Teine praktikant jälle haarab kohe. Sa saad kohe aru, et ta on hea. Heale õpetajale aga piisab tahvlist ja kriidist, ei ole seda ilutulestikku vajagi. Teine jälle läheb varsti minema. Samas muidugi, kuidas me seda head õpetajat mõõdame?

Mis te siis mõtlesite, kui te kuulsite loosungit „Heale õpetajale topeltpalk!”?

Midagi ei mõelnud. Kas õpilaste hinnangu järgi mõõdame? See on nii ja naa. Riigieksamite järgi? Siin on tavakooli ja eliitkooli vahe tohutu. Kas kolleegide arvamus loeb? Ma saan aru, kui tehakse aasta õpetaja valimine. Ma ei mäletagi, millega see hea õpetaja otsimine lõppes. Valiti siis kedagi või?

Lõppes tunnistamisega, et tegu oli metafooriga. Mida siis tuleks sellisele heale õpetajale anda, et ta oleks hinnatud? Mitsubishi maastur?

(Naerab.) Kas ta üldse oskab sõita? Nojah, nagu see tavaline küsimus on, et mille järgi vana õpetaja ära tunned – mantli järgi! Ostaks siis õpetajatele uued riided. Eks lapsed ikka vaatavad, kui õpetajal on kenad kulinad kõrvas. Ta peab ikka hea välja nägema. Mitte et öeldakse, et te olete nädal aega selle pluusiga käinud. Teine nädal ka. Tegelikult ega pole aegagi poes käia. Eesti keele õpetaja ütles mulle hiljuti, et tal on 160 kontrolltööd parandada. Ka mul oli eelmisel reedel kotis 160 kontrolltööd, mida nädalavahetusel parandada. Kõige masendavam on see, et õpetaja kodust tööd ei hinnata. See vastab täiesti tõele, et nädalas on vähemalt 50 tundi tööd. Ega see pole selline töö, et teed arvuti lahti ja kommenteerid seal kellegi juttu ja loed ajalehti. Samas muidugi hoiab selline režiim – tõusta kogu aeg hommikul vara ja tulla kohale – inimesel tervise korras. Kui lapsed on ukse taga ja sa ei tule, siis see on ju maailmalõpp.

Mis oleks summa, mille puhul võiks öelda, et noorel õpetajal on prestiižne tööle tulla, miinimum on saavutatud?

Võiks ikka 1000 eurot bruto olla nooremõpetajale, kui riigil rohkem raha pole. Ehk siis saaks eluvaimu paremini sees hoida. Praegu saab seda raha õpetajate paremini makstud kiht, kes töötab üle normi. Aga praegu on omajagu kõrgkoolilõpetajaid töötud ja nende valik on see, et valikut ei ole.

Andrei Hvostov kirjutas Eesti Ekspressis, et siin-seal on jõukate vanemate lapsed õpetajale öelnud: mis sa seletad, ise teenid kuus vähem, kui ma nädalas taskuraha saan. Kas teil on ka koolis selliseid juhtumeid olnud?

Meie koolis pole ma küll kokku puutunud. Muidugi, Nõukogude ajal oli ühtlaselt hall, polnud suuri erinevusi. Päris paljud lapsed on üsna vaesed. Asjade põhjal tekivad ka grupeeringud ja kes nii head suhtlejad pole, siis need vajuvad küll kössi.

Teisal aga tegeletakse selle murega, et anda koolitoitu tasuta. On see üldse vajalik?

Ma usun küll. Enne söögivahetundi juba hakatakse nihelema. Ma olen ju korrapidaja olnud. Nad söövad, ei ole pirtsutamist ega raiskamist.

Õpetate ajalugu, aga riigi tasemel kiidetakse meil hoopis loodusteadusi.

Ega bioloogidel ka alati seis parem pole. Kolm-neli aastat tagasi, ma mäletan, oli ka ajaloos esimesel kursusel sadakond inimest. No tõesti, mis nad kõik pihta hakkavad?

Ma ikka ütlen, et õppige endale aus amet. No vaadake, palju pesumasina parandaja küsib.

Mul soovitas ta uue masina osta.

Töökuulutustes otsitakse kokkasid. Mul oli üks poiss, kes kogu aeg rääkis, et tahab ametikoolis kokaks õppida. Hiljem nägin teda, siis ta oli õnnelik.

Eesti koolisüsteemist võiks ka rääkida: suvevaheaeg on meil Euroopa mõistes maru pikk, talvine osa aga raskem – kodutööde osakaal mängib siin ka oma osa. Kui mõistlik oleks seda muuta?

Aga mis sa talvel teed? Kell kolm on pime, ilm külm – mis sa teed? See on mitme otsaga asi. Kui, siis ehk aprillis. Eks neil hakkab vaheajal igav ka – vaatavad telerist saated ära, söövad külmkapi tühjaks. Koolis käib vähemalt suhtlemine. Õpetajate jaoks võib muidugi suvevaheaeg pikk olla. Aga mõned käivad sel ajal Soomes maasikaid korjamas.

Nii saab ju finantseerida enda koolis töötamist. Mis õpetajatega siis juhtub, kui nad järgmiseks aastaks palka juurde ei saa? Haridusministeeriumi viimased sõnumid ütlevad, et ei saa.

Mitte midagi ei juhtu. Kes siis oleks need, kes hakkaksid vedama seda asja, et tõstetakski palka? Meiesugustel vanadel on see kõik nähtud ja räägitud, ikka lähed hommikul kooli, higine portfellisang pihus. Aga noored õpetajad peavad hakkama lippu kõrgel hoidma ja enda eest seisma. Need, kes selle palgaga toime ei tule, kes oskavad tegutseda ja tunnevad seadusi. Minul on juba külmkapp olemas, lapsed suureks kasvatatud, pole selliseid vajadusi, aga noortel on elu ees. Raadiomaja juures oli hiljuti pikett, aga nooremad õpetajad rääkisid, et see oli ikka halenaljakas.

Vahepeal räägiti, et varsti on pea pooled õpetajad pensionieas.

Paljud kõrgkoolilõpetajad on tööta ja nemad ikka tulevad, sest see on parem kui mitte midagi. Ega neid pensionäre ei tasu ka minema ajada, sest neil on kogemust.

Missugune elu õpetaja jaoks siis normaalne oleks?

Noh, kui saad endale osta uue mantli! Ja näiteks korra aastas reisil käia. Et ei elaks halvemini kui keskmine ministeeriumiametnik.

Õpetajate liit teisse ei puutu? Nad ju võtavad vahel sõna ja esindavad õpetajaid.

Ega ma tea neist suurt midagi. Seal on vist ka vanemad inimesed. Noored inimesed, nemad peaksid selle ette võtma.

Neil on kõige suuremad vajadused.

Kui palju tuleks Eesti kooli uuendada?

Kool ei peagi olema see koht, kus kogu aeg on õudselt mõnus olla. Kooli põhiülesanne on ikkagi õpetada. Jah, oma peaga mõtlemine ja ise järelduste tegemine on tore asi, aga kui ei ole põhiteadmisi all, siis ei mõtle oma peaga midagi välja.

Nii et teie ei jaga arusaama, et ärgem üldse fakte tuupigem, olgem loovad?

Ei. Steineri kooli inimesed kindlasti ütlevad, et kogu mu jutt on vale. Aga mina pooldan ikkagi klassikalist lähenemist. Sa ei saa ju rääkida Esimesest maailmasõjast, kui sa ei tea, millal see oli ja mismoodi see käis. Kuidas sa tuled ise sellele järeldusele? Kui on alus olemas, küll siis tuleb ka loovus. Siis sa saad vabaks lasta. Mingid piirid peavad ka muidugi koolirõõmule olema. Mina olen vana kooli tegija.

Eluloolist
Eha Hergauk
Kristiine gümnaasiumi
ajalooõpetaja
Sündinud 17. veebruaril 1958 Võrumaal Sõmerpalu vallas
1965–1969 Sõmerpalu algkool
1969–1973 Osula põhikool
1973–1976 Võru Kreutzwaldi gümnaasium (I keskkool)
1979–1983 TÜ ajalooteaduskond
1983 – praeguseni Kristiine gümnaasiumi ajalooõpetaja
Ajalooõpikute autor