„Vanemad inimesed on meiega hästi sõbralikud ja kannatlikud, mulle väga meeldib neid õpetada!” – Tartu Veeriku kooli 5. klassi õpilane

Teame, et rahvastik vananeb kõikjal maailmas, ka Eestis. See trend survestab muutma ja muutuma eri eluvaldkondades: sotsiaal- ja majanduspoliitikast meelelahutuse, hariduse ja paljude teiste teemadeni. Olukorras, kus eestlaste keskmine vanus üha kasvab ja näiteks üle 85-aastaste elanike osakaal on viimase 40 aasta jooksul kahekordistunud, peab suurenema vanemate inimeste ühiskonda kaasatus ja laienema võimalused soovi korral aktiivselt osaleda ka majanduselus või tööturul. Elukvaliteedi seisukohast ei ole vähetähtis oskus olla interneti vahendusel lähedastega kontaktis, leida lihtsasti endale vajalikku infot või tarbida paljusid e-teenuseid, mille laia leviku üle me Eestis õigusega uhked oleme.

Miks mitte anda võimalus seeniore digiteemadel õpetada ja juhendada väljaõppinud pedagoogide asemel lastele, kes on nn digipöörde käigus sisuliselt internetti sündinud?

Digitaalses maailmas orienteerumine on vanemale põlvkonnale aga endiselt katsumus. Seenioride kokkupuude ja seeläbi kogemus arvuti või nutiseadmetega on teiste põlvkondadega võrreldes väiksem (hinnanguliselt 35% Eesti telefonikasutajaid kasutab nupuseadmeid, neist suurema osa moodustavad just vanemad inimesed). Ebakindluse tõttu käiakse ikka pigem pangakontoris kohal. E-hääletamine, e-maksuamet või muud e-riigi teenused jäävad kasutamata.

Põhjus võib muidugi olla ka harjumuses ja soovis kindlal moel toimetada ning seda tuleb austada. Oluline on aga see, et väga paljud eakad tegelikult tahaksid digikanaleid ja -võimalusi paremini tundma õppida. Üks üsna lihtne, kuid potentsiaalselt väga mõjus viis selleni jõudmiseks on eri põlvkonnad vastastikuse arutelu ja õppimise eesmärgil kokku viia.

Digiteadmised noortelt vanadele

Miks mitte anda võimalus seeniore digiteemadel õpetada ja juhendada väljaõppinud pedagoogide asemel (ehk küll nende abiga) lastele, kes on nn digipöörde käigus sisuliselt internetti sündinud? Need lapsed tunnevad end online-maailmas nii koduselt ja käituvad seal intuitiivselt, nii et õppeprotsess on sujuvam ja suurema mõjuga kui formaalsemas raamistikus.

Just selline idee – eakate nutiring, kus õpetaja rolli astuvad lapsed – sündis ja tehti teoks Tartu Tähtvere päevakeskuse eakate ja Tartu Veeriku kooli 5. klassi õpilaste eestvedamisel. Nüüdseks on päevakeskuses toimunud juba viis kohtumist, kus õpitakse näiteks e-kirjade või fotode saatmist, internetis muusika kuulamist, räägitakse küberruumi ohtudest jpm. Lapselastele selfie tegemine on samuti üks oskus, mida paljud nutitunnis osalejad on tahtnud õppida.

Idee eestvedajad ütlevad, et üks algatuse suuremaid kasutegureid on suhtlemine, põlvkondadevaheline sild, mis töötab väga hästi ja mitmel rindel.

Algatuse mõjusust kinnitab sära mõlema osapoole silmades ja see, et lapsed toimetavad eakatega oma vabast ajast – kannatlikult, kohusetundlikult, sõbralikult, suure entusiasmiga. Neil on põnev ja nad räägivad kogemusest väga soojalt: „Mul on hea tunne, kui ma vanemaid inimesi õpetada saan”, „Ka mulle meeldib aidata! Saan ise ka targemaks, kui mõni ekspert samuti sellises nutitunnis osaleb ja meile midagi räägib. Tore on see, et vanemad inimesed on meiega väga sõbralikud ja hästi kannatlikud”. Tõepoolest, need 30–35 seeniori, kes nutitundides osalevad, tulevad kohtumistele alati sõbraliku suhtumise ja sooviga õppida, korrata, praktiseerida. Juhendajad saavad nii mõnigi kord tänutäheks kallistusi, mandariine ja šokolaadi.

Toetudes väärtustele

Lastele tähendab selline algatus muudki kui võimalust oma digioskusi vanemale põlvkonnale edasi anda. Õpitakse ja arendatakse kõikvõimalikke pädevusi alates suhtlemisest ja ettevõtlikkusest ning lõpetades paremate teadmistega matemaatikast, tehnoloogiast, aga ka heategevusest, kultuurist ja väärtustest.

Õpetaja Signe Varendi käe all valmistuvad viiendikud iga kahe nädala tagant toimuvateks kohtumisteks hoolikalt: mõeldakse nii õpetatava sisule kui ka vormile. Signe ise on ääretult positiivne: „Klassijuhatajana tunnen oma õpilaste üle suurt uhkust. Täpselt samuti olen uhke päevakeskuse eakate üle, kes on elukestva õppe positiivseks eeskujuks. Nad tulevad nutiringi avatuna, särasilmi ja suure tänutundega ning on mitmelgi korral öelnud, et kui nende ees seisaks mõni ametlik pedagoog või koolitaja, siis oleks hirm kõikvõimalikke küsimusi esitada palju suurem.”

Oluline on see, et väga paljud eakad tegelikult tahaksid digikanaleid ja -võimalusi paremini tundma õppida.

Idee eestvedajad ütlevad ka seda, et üks algatuse suuremaid kasutegureid on suhtlemine, põlvkondadevaheline sild, mis töötab väga hästi ja mitmel rindel. See töötab just nende vanuserühmade vahel, kes Tartu projektis kokku saavad. Nii õpilased kui ka eakad väärtustavad koos oldud aega.

Miks mitte laiendada seda ilusat mõtet kõikjale Eestisse – teha koolide ja eakate keskuste või ühenduste koostöös samasuguseid nutiringe Värskast Kärdlani? Laiemat pinda leides ja paljusid osalejaid kaasates suurendaks see äge põlvkondadevahelise silla idee tõenäoliselt märgatavalt meie vanema põlvkonna kaasatust ja kaasarääkimist digimaailmas ja kokkuvõttes ka e-Eesti loos.

KUI MINA SAAKSIN LAHENDADA...

Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, Heateo Sihtasutuse ja Eesti Päevalehe ühises sarjas otsime ideid, mis parandaksid oluliselt kellegi elu ühiskonnas.

Vaata rohkem www.nula.ee