Ei saa lubada, et parimate tingimuste loomiseks tavakoolis raha ei jätku

Paralleelsüsteeme eelisarendades ei jõua me selleni, et igal lapsel on võimalik tavakoolist saada parim ja sobivaim haridus.

Näib uuenduslik, et riik ja kohalik omavalitsus peavad toetama erainitsiatiivi, millega tekib huvitavaid võimalusi valida oma lapsele sobiv kool. Selles on oma tõde, aga kas saame väikse riigina lubada endale otsust, mis põhineb 4% laste eelisolukorral 96%-ga võrreldes? Erakoolis käivate laste hulk hakkas kasvama pärast 2011. aasta seadusemuudatust, mis tegi erakoolide toetamise kohalikele omavalitsustele kohustuslikuks.

Ent laste ilmavaate järgi eraldumise – näiteks kristlikud erakoolid moodustavad umbes neljandiku kõigist erakoolidest – lisarahastamine ei saa olla riigi eesmärk. Võib-olla oleks õigem eesmärk ikkagi olukord, kus ka kõige teadlikum ja vastutusvõimelisem lapsevanem tunneb kindlust, et kodulähedane kool sobib tema lapsele?