Link kopeeritud!

Ei taha vana, ei taha uut

 (3)

Ei taha vana,  ei taha uut
Arno Mikkor

Kohtusin Austraalias ühe vanema eesti härraga, kellega tulid jutuks lähenevad valimised kodumaal.

Vanahärra rääkis, et Austraalias on valimas käimine kohustuslik ja kes oma kodanikukohust täita ei viitsi, see saab trahvi. Leidsime, et seda kommet oleks ka Eestis igati mõistlik rakendada, ja vanahärra ütles, et tema ei mõista neid inimesi, kes väidavad, et valimas käia pole mõtet, kuna nagunii mõistlikke kandidaate pole.

„Ma olen neile alati öelnud, et vähemalt sita ja veel sitema vahel saab ikka valida,” lausus ta targalt.

Tagasi Eestisse jõudnud ja lennuväljalt taksoga kodu poole sõites nägin ma siis ära ka kõik meie „sitad ja veel sitemad”. Lund oli kodumaal veidi vähemaks jäänud ning valimisreklaamid paistsid ilusti silma. Lühikese teekonna jooksul lennujaamast kesklinna õnnestus mul üle vaadata vist küll kõikide olulisemate erakondade valimisplakatid.

Peab tunnistama, et Melbourne’i vanahärra oli tabanud naelapea pihta. Valik oli täpselt selline, nagu ta kaugel maal kirjeldas. Pilt oli igav ja luitunud, lausa kahju hakkas reklaamibüroodest, kes aastast aastasse peavad ühele ja samale kaubale uusi müügiargumente välja nuputama. Entusiasmi ei tekkinud, aga valimata pole ma veel kunagi jätnud ega jäta kindlasti ka nüüdki. Nagu paljud teisedki, lähen ma märtsikuus, nina kergelt vingus, valimiskasti juurde ja üritan langetada otsuse, mis mu südametunnistust hiljem kõige vähem piinaks.

Loe veel

Iseenesest on ju huvitav süüvida sellesse, miks meie erakonnad nii hallitanult mõjuvad. Üks olulisi põhjusi on väidetavalt see, et plakatitelt vaatavad vastu ikka ühed ja samad näod, aastast aastasse. Kuid muudes valdkondades meid säärane asi ei häiri. Keegi ei kirtsuta kontserdile minnes nina, et mängitakse ikka ja jälle sedasama Arvo Pärti. Mitte ükski mõistlik inimene ei pane pahaks, kui Mats Traat avaldab järjekordse romaani või Aarne Üksküla teeb uue rolli. Vastupidi, klassikud äratavad austust ja usaldust. Me ei nõua neilt, et nad teeksid ruumi noorematele. Ja nii pole mitte ainult kultuuris. Küps meister mõjub kõikjal väärikana. Isegi kingsepa juurde minnes eelistame kogemustega taati äsja tööpostile asunud nolgile. Küll tema juba oskab panna sellised kontsaplekid, mis vastu peavad, aga kollanoka parandatud saabas läheb kindlasti juba esimese vihmaga katki! Miks me siis poliitikute puhul hakkame juba pärast paari valimistsüklit puhkima ja ähkima ning nõuame kedagi uut? Ka riigimeheks peab küpsema ja väga võimalik, et parimad aastad poliitika tegemiseks saabuvadki alles siis, kui muu elukutse valinud eakaaslased pensionile jääma hakkavad.

Sama lugu on „värskete” hüüdlausetega. Miks peaks vana ja kogenud meister iga kahe aasta tagant midagi uut hõikama? Me ju teame niigi, kes ta on ja milleks võimeline. Miks peab lugupeetud Eiki Nestori pildi juures seisma loosung „Uus algus!”? Mina näiteks, just vastupidi, loodan, et Eiki Nestor jätkab vanaviisi, mitte ei tee oma poliitikas kannapöördeid. Või mis mõtet on vahetada hüüdlauseid Mart Laari või Edgar Savisaare fotode juures, nende valijad toetavad neid niigi, ilma igasuguse totaka reklaamhõiketa. Laar on Laar ja Savisaar on Savisaar ning juba ainuüksi nende nime nimetamisega on kõik öeldud.

Libahuntide liikumine

Eelnevast võib jääda mulje, nagu ootaksid valijad poliitikasse värskeid tuuli. Aga tegelikult pole see nii, sest ka uued tulijad pälvivad ainult kriitikat. Kui inimene tuleb poliitikasse kusagilt väljastpoolt, siis on ta peibutuspart või paremal juhul lihtsameelne lollike, kes riigikogus nagunii vanade kalade poolt vaid nupulevajutajaks taandatakse. „Mida tema poliitikast teab?” küsitakse nördinult. Eks selles kahtluses ole oma tõetera, sest loogika ütleb, et iga ametit tuleb õppida, keegi ei hakka üleöö kellassepaks või elektrikuks.

Aga kui uus tulija on pärit partei noorteorganisatsioonist, mis peaks justkui tähendama, et ta on teinud läbi nii õpipoisi kui ka selliaastad, siis on ta automaatselt poliitbroiler, igasuguste eluliste kogemusteta robot-inimene, kes mõistab üksnes ümmargust mula ajada ja oma liidrite kintsu kraapida. Selline isik äratab valijas pelgalt põlgust ja mitte keegi ei usu, et tal võiks olemas olla südametunnistus – see on sama, kui Berlusconi orgiatest osa võtnud piigad väidaksid, et on endiselt neitsid.

Parteitööl olemine pilastab automaatselt iga nooruki.

Nii ei olegi midagi imestada, et kuna valijale ei meeldi poliitikas vanad olijad ja uued tulijad pole samuti põrmugi meeltmööda, siis üritatakse sel aastal poliitikasse minna nii, et sinna just nagu ei mindakski.

Üksikkandidaadid rõhutavad, et ehkki nad pürivad riigikokku, ei ole nad mingid poliitikud, vaid ausad inimesed. Teised sama ausad on liitunud roheliste nimekirjaga ja ka nemad väldivad parteilase silti nagu vanapagan välku. Nad tahavad lihtsalt aidata, edendada ja päästa, aga jumala eest – nad ei ole poliitikud, häbi olgu teil nii inetut asja üldse mõelda! Nad on omamoodi libahundid, Maksim Issajevid, kes Stirlitzina esinedes ja Saksa ohvitseri mundrit kandes tegelikult ometi lihtsaks ja vapraks Nõukogude Liidu kangelaseks jäävad.

Valik on meie.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare