Ei usu horoskoopi? Valetad!
Miks ma ise lehte lapates tuima järjekindlusega iga päev oma horoskoobi läbi loen? Miks Eesti Päevaleht, mõistuse ja läbinägelikkuse kants, üldse horoskoope avaldab?
Meie ennustusenatuke on muidugi tühiasi, võrreldes Maalehe iga-aastase mitmelehe-küljelise Igor Mangi mürakaga. Õhtulehe lemmikennustaja Edda Paukson on ühtaegu ka välja-ande kangelane: tema tegemistel peetakse silma peal, tuntakse ja elatakse kaasa.
Nõiasaate sabatähtede igikestev teleedu ei pane kedagi imestama. Vana aasta viimaseil päevil kuulsin taksojuhist, kes oli terve tee Mustamäelt Kadriorgu ennustaja Edgari manamisi ümber jutustanud, ise seejuures üht-teist juurde ennustades. Olgu siinkohal selge, et mina ei süüdista horoskoobilembuse kultiveerimises mitte väljaandeid – oh ei, ajalehed ja telekanalid toodavad lihtsalt seda, mille järele publik vajadust tunneb.
Samal ajal on meie usk nõidadesse ja ennustajatesse siiski mannetuke, kui seda kõrvutada Rumeeniaga, mille eksjuhtidel olnud väidetavasti koguni oma ihunõid ja mille mõned praegusedki tippjuhid avalikku ebausku kalduvat.
Kust see posijatearmastus küll tuleb?
Niipalju kui olen oma tuttavate käest küsinud, miks nad aastahoroskoope uurivad, on vastus olnud ikka üks ja sama: nalja pärast! Et ma saan ju aru küll, et see on jama, aga seda on nii tore lugeda, huvitavad mõtted ju!
Naabrist kaugemale
Vaat mina seda enam ei usu. Aastatepikkuste vaatluste ja analüüsi abil olen jõudnud äratundmisele, et just vastupidi, horoskoopide lugejad usuvad tõsimeeli kõike, mida Mang ja Paukson kirjutavad! Kui tähekaart ütleb, et näiteks juulis on amburil karta terviseprobleeme, siis jätab kartlik horoskoobiaustaja puhkusereisile minemata, venitab puhkajate eest tööd rabades naba ära ja septembris aega maha võttes tõdeb: näe, oligi ennustajal õigus! Tõesti tuli tervisemuresid!
Vaevalt et suurem osa neist salauskujatest seda kunagi avalikult tunnistada julgeb, ja pole ju tegelikult vajagi. Küsimus on rohkem selles, miks me neid usume.
Populaarse teooria järgi tulenevat horoskoopide ja posijate edu meie leigest usuhuvist. Me asendavat religiooni pakutud võimaluse näha kõiksust korrastatud paigana posijate samalaadse lubadusega.
See teooria on ilmsesti vale. Minu meelest uurime me horoskoope hoopis selleks, et saavutada konkurentsieelis inimeste ees, kel on ennustus lugemata ja kes seega ei tea tulevikus sündivast mitte midagi.
See on hoopis meie võistluslik ühiskond, mis sunnib ära kasutama iga totramatki võimalust kuidagi hõlpsama vaevaga naabrist kaugemale jõuda, pinnale jääda, elule vastu panna. Me lihtsalt olemegi sellised.
