EIKI BERG: Milleks meile idapiir ja ilma lepinguta?

 (52)
                 
EIKI BERG: Milleks meile idapiir ja ilma lepinguta?
----
Üle poole Aafrika riikidest on iseseisvumise järel kokku puutunud piirivaidlustega.

 Viimase kahekümne aasta jooksul on piiride pärast sõditud Lähis-Idas (Iraagi-Iraani konflikt) ja Lõuna-Ameerikas (Peruu-Ecuadori konflikt). Praeguseni on lahendamata Jaapani ja Venemaa vaidlus nelja Kuriili saare staatuse üle. Kui Iisrael rajab okupeeritud Läänekaldale kohati viie meetri kõrgust betoonmüüri, eraldamaks sel moel terrorismihirmus juudi asualad Palestiina omadest, siis Schengeni leppega ühinenud Euroopa riikidel puudub piirikontroll sootuks.

Eesti paikneb mõtteliselt avatuse ja suletuse vahel – me liitume Schengeni ühise viisaruumiga, kuid meil on õiguslikult lahendamata piiriprobleem Venemaaga. Tekib küsimus: miks? Kaldun siinkohal arvama, et väljakujunenud poliitilised stambid ühe poole tahtest ja teise tahtmatusest ei võimalda tungida piiritlemise sisusse. Miks üldse piirid tekivad, võimenduvad või hajuvad, tuleneb neile omistatud ootustest ja tähendustest. Nende juriidiline külg lisab vaid kindlustunnet, et sisulised asjad toimiksid vastavalt kokkulepitud tingimustele. Mõni näide siinkohal.

Homo geographicus

Kõigil indiviididel on olemas ruumivajadus. Selle ruumi mõtestatud haldamine ja kontrollimine tekitab nõudluse piiride järele. Nagu sõbrad neljajalgsed, nii ka meie märgistame oma territooriumi. Ehitame maja ümber kõrgema/madalama, läbipaistvama/tihedama tara. Silt “Eravaldus” hoiab kiibitsejad eemale, tasulise parkimisala tähistus võimaldab autode hulka reguleerida ja liikumiskeeld looduskaitse piiranguvööndis tagab usutavasti mõne haruldase taimeliigi säilimise.

Sisu omandab vormi oma erilisuse märgistamiseks. Tara kõrgus, hoiatavate siltide rohkus ja sanktsioonide tõsidus aga viitavad sellele, kuivõrd ohustatuna me end tunneme. Hirm naabri läbitungiva pilgu ees võib olla võrreldav liikumisruumi ahenemisega linnakeskkonnas ja samastuda liigirohkuse kahanemisega vabas looduses. Mõtlev inimene käitub geograafiliselt.

Me oleme seotud perekonna, kodu- ja töökohaga. Paljuski on sidemete loomine ja piiritlemine kokkuleppeline, mida kinnitavad abielutunnistus, kinnistusotsus või tööleping. Ühe osapoole vastumeelsus ei võimalda sageli püsivaid sidemeid partnerite vahel luua ega taga teisele juriidilist jõudu, et erimeelsusi lahenda. Vabaabielu lagunemisel ei ole ühisvara, mida jagada. Ilma kinnistusotsuseta ei saa rääkida kellegi omandist. Töösuhe ilma lepinguta ei anna aga sotsiaalseid garantiisid. Kõigi eelduste kohaselt inimesed siiski paarituvad, soetavad kinnisvara ja töötavad ka ilma lepinguta. Samas, arukas inimene peaks talitama juriidilisi finesse silmas pidades.

Eesti kui piiririik

Eesti on piiririik. Mitte ainult geograafilise asukoha tõttu, vaid ka sellepärast, et piirid oma eheduses aitavad meil olla meie/ise suhestatuna teistega. Meie rahvusnarratiivid kirjeldavad Eestit varasemate võimuvõitluste tallermaana, millega kaasnes veresegunemine ja kultuuriline mõjutamine. Kõige kiuste säilis keel, mis on praeguseni kõige paremini kaitstavaid kultuuritunnuseid. Aga meil on alles ka rahvusterritoorium, olgugi et paljude jaoks õgvendatud kujul. Keelt kaitseb seadus, selle kasutust kontrollitakse, selle valdamisega kaasnevad privileegid.

Seevastu territooriumi algus- ja lõputähised idas eeldavad naabriga juriidilisi lepinguid, mida praegu ei ole. Õiguslikult on tegemist kontrolljoonega, mis on ühtlasi ka Euroopa Liidu välispiir. Piiril on geograafilised koordinaadid ja see on maastikul tähistatud. Veelgi enam, sel on tavapärased kontrolli- ja kaitsefunktsioonid. Kuid tähenduselt ei erine see suurt nendest eraldusjoontest, mis on tekkinud situatsioonis, kus jõud on õiguse üle maksev.

Eesti inimene on välismaal sageli raskustes, kui ta peaks lühidalt kirjeldama oma maad ja rahvast, eluolu ja harjumusi. Sest naabritega on sarnasusi rohkem kui erinevusi. Alates hümnist ja lõpetades joomalauludega. Aga olla ise tähendab rõhutada erinevusi. Jõu ammutus vastandumisest toidab paraku nõrka identiteeti. Eestlaseks olemine tähendab üheselt mõistetavalt venelaseks mitteolemist. Hübriidsus vaid hägustab enesemääratlust, tekitab kadakasakslasi ja pajuvenelasi ning ohustab rahvuse edasikestvust. Samuti on mitmetähenduslikkus võõras riigile, mille piirid olid kirjeldatud 1920. aastal väljastatud sünnitunnistusel. Valus minevikukogemus, problemaatiline minapilt ning eksistentsiaalne hirm idanaabri ees mõjutavad tahes-tahtmata Eestis aset leidvaid piiritlemisi.

Eeltoodust tulenevalt ei ole Eesti-Vene piiri maismaal kulgemine vaid tehniline küsimus, vaid sisaldab emotsionaalseid ja poliitilisi aspekte. Kaotatud idaterritooriumidel ei ole suurt praktilist väärtust, kuid paradoksaalsel kombel toetavad need “võõra” abil eestlaseks olemist. Nad aitavad märgistada mineviku võite, saada üle olevikus kogetud alandustest ning demonstreerida väikerahva üleolekut naabrist. Vägisi jääb mulje, et meil on seda konflikti vaja, sest muidu unustaksime ainsa helge mälestuse eesti rahva ajaloost – Vabadussõja. Aga ka lahendus ei teeks paha – õpetada koolides lastele, kus “tegelikult” lõpeb Eestimaa, ja leida juriidilist tuge oma rahva iseolemisele.

Eesti-Vene piirilepingu üle peetavad läbirääkimised on ammuilma lõppenud. Ametlikult pole territoriaalseid pretensioone kummalgi osapoolel juba väga ammu. Piirilepingu on kord juba mõlemad riigid alla kirjutanud, siis ühepoolselt ratifitseerinud ja ka ühepoolselt õigustühiseks kuulutanud. Kõlab veidralt, aga lootus sõlmida piirileping Venemaaga oli suurem 1992. aastal, mil läbirääkimisi alustati, kui praegu, mil katse taaselustada lõppenud läbirääkimisi paistab üsna üheselt nõrkuse ilminguna. Seda nii Eesti kui ka Venemaa poolt null-summa mänguna vaadates. Kummagi riigi geograafiline “mina” ei ole praegu suuremeelsuseks valmis, sest selle sammu pärastine tõlgendamine sisaldab ohtu enesemääratlusele. “Saab ka ilma lepinguta” pole just parim lohutus ajal, mil rahvusvaheline õigus on niigi õõnes paberihunnik suurriikide juhtide töölaudadel.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Registreeritud (0) Anonüümne (52)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare