Link kopeeritud!

Eiki Nestor sotside nigelast reitingust: me ei suutnud tervise huvides tehtavaid muudatusi viia kokku oma sallivuse kuvandiga

 (221)
Eiki Nestori suvekodu Hiiumaal
Foto: Karin Kaljuläte

Tänases ametis olen püüdnud erakondade vahelisest ja ka erakonna sisesest avalikkusele suunatud mõttevahetusest ennast kõrvale hoida. Ega see alati sajaprotsendiliselt küll ei õnnestu, aga ikkagi. Ka Delfi küsimustele vastan eelkõige seetõttu, et tänases uudiste voos ei tekiks pealkirja, millest võiks järeldada, et mul puudub seisukoht või et keeldun vastamast.

Kogemuste pinnal ütlen alustuseks, et viimased reitingute numbrid ajakirjanduses on oluliselt värvikamad, kui erakonnad ise neid võtavad. Lihtsalt seletades – kui Kaja Kallase valimine erakonna esimeheks poleks Reformierakonna toetust jooksvas reitingus 2 punkti võrra tõstnud, siis poleks neil mõtet olnud üldse erakonna esimeest vahetadagi. Valijate kattuvus erakondade vahel on ka mõni aeg tagasi meie ajakirjanduses ilusasti lahti seletatud. Uus esimees pidigi tooma neile plusse, suurendama kahtlejate arvu ja keegi pidi saama miinuseid. Sellest ei saa teha järeldust, et ühiskonnas tõusis nende inimeste arv, kes solidaarse ravikindlustuse asemel arvavad, et iga üks peaks ravi eest ise maksma ja madalama sissetulekuga inimesed selle tõttu rohkem haiged olema. Tegemist on uue esimehe kui uue kuvandi saabumisega, mis peabki olema positiivne. Ma olen veendunud, et ei ülehinnata viimaseid numbreid ka Reformierakonna kontoris ja palju olulisem on, mida Kaja Kallas järgmistel kuudel räägib. Ja kui palju räägib, sest vaikida, nagu seni, ta enam ei saa.

Eesti suurematel erakondadel on täna kõigil olemas oma emotsionaalne valija. Reformierakonnal „edukus“, keskerakonnal „kannatus“, IRL-il „rahvuslikus“ ja SDE-l „sallivus“.
Samal teemal:

Sotsiaaldemokraatide reitingu osas on meie erakonna ühine mure hoopis pikem periood. Ja viga, mille me oleme teinud, on äärmiselt tüüpiline. Nimelt hindavad valijad erakondi eelkõige selle alusel, mille nimel hetkel võitlus või siis vaidlus käib. Ja mitte selle alusel, mida nad on saavutanud. Toon enda näite, kui tohib. Kui ma 1992 aastal Riigikokku kandideerides lubasin töötuskindlustust, siis vaevalt et selle pealt ühtegi häält sain. Lihtsalt tööpuudus, kui probleem, oli veel ühiskonnas uus ja alles tekkinud. 1999 aastal aga oli olukord oluliselt muutunud. Valijale oli lubadus arusaadav, kuigi tal ehk polnudki endal töötu kurba kogemust. Tolleaegsed vaidlused, luua või mitte, näivad täna absurdina. Tänaseks on Töötukassa töötav süsteem, mis saab aasta aastalt ülesandeid juurde. Aga ma ei kujuta ette, et kuigi palju sai olla neid inimesi, kes aastal 2015 oleks SDE poolt seetõttu hääle andnud. Kui oli, siis aitäh, tõesti. Aga teema oli selleks hetkeks lahenduse saanud. SDE võitlus lastetoetuste tõusu eest tõi meile toetust. Täna on olukord hoopis teine ja toetus tõuseb neil, kes lastetoetuste tõusule aastaid vastu olid ja siis ühel hetkel ümber mõtlesid. Ja väga tore, et seda tegid.

Ma kohe siiralt võtan asja rahulikult. Eesti suurematel erakondadel on täna kõigil olemas oma emotsionaalne valija. Reformierakonnal „edukus“, keskerakonnal „kannatus“, IRL-il „rahvuslikkus“ ja SDE-l „sallivus“. Meie lahendamata ristsõna seisneb selles, et sallivuse kuvandiga ei suudetud kokku viia tervise huvides tehtavaid muudatusi. Aga ma pole kindel, et sellest ei suudetagi aru saada. Ja muidugi sõltub siin kõik eelkõige meist endist.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare