Link kopeeritud!

Eile uppunud poisi isa südantlõhestav kiri: ma ei suuda endiselt nutmist lõpetada. See on nii raske. Mul on tunne, et minu kehast on raiutud ära üks suur tükk


Paadisild
Foto: Hendrik Osula

Avaldame pühapäeval Valgamaal Tõrvas Vanamõisa järve hüppetorni juures uppunud 14-aastase poisi isa järelehüüde oma lapsele.

Jah, ma olen nutnud. Ma olen nutnud nii lapsena kui täiskasvanuna. Ma ei häbene seda, aga nutmine teeb rohkem haiget kui selle tagasihoidmine. Ma ei taha enam nutta, aga ma ei saa kuidagi lõpetatud. Pisarad muudkui voolavad...

Jah, ma nutsin, kui ma lapsena kukkusin, aga see oli hoopis teistsugune nutt.

Jah, ma nutsin, kui mu isa lahkus ootamatult. Ma olin siis 22. Isa oli alati range, kuid mitte kuri. Pahane oli ta teinekord siiski. Ma ei suutnud kuidagi ette kujutada, et isa lahkumine teeb nii palju valu. Minu õnneks nägin teda eelmisel päeval, kui käisin oma noorema venna sünnipäeva tähistamas. See tegi leppimise kaotusega lihtsamaks, kuid arusaamatus oli seda suurem. Ma ei kujutanud elu ette ilma isata. Just siis oli mul teda kõige rohkem vaja, kuna hiljaaegu olin alustanud oma iseseisvat elu. Ma ei kujuta aga ette, mis tunne oli minu 11-aastasel vennal, kel oli just eelmisel päeval sünnipäev.

Jah, ma nutsin, kui lahkus tädi Vilma. Ma olin siis 42. Ma nutsin, sest ta oli nii tore tädi. Ma olin lapsena igal suvel Kihnus tema juures. Me tegime heina ja nautisime tema lahket meelt. Ma poleks kunagi arvanud, et ma nutan tädi lahkumise pärast, aga ma siiski nutsin isegi rohkem kui isa lahkumisel. Head inimesed ei tule enam kunagi tagasi...

Samal teemal:

Nüüd ma olen 44. Olen pool elu elanud isata. Ma saan hakkama. Ma olen tugev. Ma olen Mees. Nüüd hakkab minu elus uus ajajärk...

Vanem poeg Aimar tuli tuppa ning ütles, et politsei tahab ainult minuga rääkida. Imelik. Kas hobused on lahti? Kas Diggy, meie taksikoer, on teinud midagi halba möödakäiatele? Läksin õue. Politseinik Kuus oli tõsise näoga ning küsis: kas Andres on teie poeg? Vastasin: jah, olen Tarmo. Mõtlesin, kas Andres on teinud mingi pahanduse? Politseinik kutsus mind politseibussi juurde ning, avades ust, küsis: kas need on teie lapse asjad? Mõtlesin, et mis nüüd? Kas on juhtunud autoõnnetus või mis? Ta ju just äsja läks rattaga Tõrvasse ujuma. Vaatasin, ratas on sirge ja juures on ka kõik asjad, mis tal seljas olid....

„Me ei oleks nii kiiresti tulnud, aga sotsiaalmeedias on info juba levimas. Peame kurbusega teatama, et tõenäoliselt on teie poeg Andres Tõrva Vanamõisa järves uppunud. Oli kolm pealtnägijat. Kohal on päästeteenistus ja kiirabi. Otsime teda..."

...

Ta mängis sõpradega vees kulli. Ta viskas palli üles torni ja vajus siis vee alla, tuli veel korraks üles ja siis jälle... Rohkem teda ei nähtud. See juhtus ilusal kevadpäeval, mis oli justkui suvepäev. Sooja oli 27 kraadi, kell oli 13.30. Tema maailm jäi seisma. Minu kehast ja hingest rebiti tükke.

Teda ei leitud. Jäime ootama tuukreid Tallinnast. Õhtu hakkas juba hämarduma, kui tuukrid tema tõenäolise asukoha tuvastasid. Ta oli täpselt seal, kus teda viimati nähti, kuid sügaval vee all, umbes 5 meetrit tornist järve keskosa poole. Lõpuks, kell 20 toodi tema keha rannale. Jah, see oli meie poeg Andres. Mul pole sõnu...

Ta ju lehvitas enne minemist mulle, kui ma niitsin õitsevas õunaaias muru, ja nüüd teda enam pole...

Sellest on möödunud vähem kui 24 tundi. Paari tunni pärast sõidame Tartusse kohtumeditsiini laborisse lahanguandmeid vastu võtma.

Ma ei suuda endiselt nutmist lõpetada. See on nii raske. Ma arvasin, et isa kaotus on raske. Sama mõtlesin ka pärast tädi kaotust. Aga see, mis praegu minu hinges toimub, ei ole kuidagi võrreldav nende eelmiste kaotustega. Ma ei oska seda kuidagi kirjeldada. Mul on tunne, et minu kehast on raiutud ära üks suur tükk ja et mu süda lõhkeb...

Ma proovisin teha tööd - lõpetada tööd, mida plaanisin teha koos Andresega. See tegi asja raskemaks. Ma endiselt nutan, ma ei suuda teha tööd. Ma ei tea, kas ma enam kunagi suudan teha tööd. Mitte miski pole praegu oluline.

Mitte keegi, kes pole ise kogenud, ei tea, mis tunne on kaotada oma last. Mitte keegi! Sa olid ju alles 14! Jään sind igatsema oma elu lõpuni!

Sinu armastav isa Tarmo