Einar Vallbaum: Katk ei hooli puhkustest, pagulastest ega poliitikast

Viimase kümmekonna aasta jooksul on iga natukese aja tagant maailma raputanud mõni uus epideemiline haiguspuhang, mis ravimitööstuse ja ennetustegevuse huve teenib - linnugripp, enteroviirus, tuberkuloos, SARS, ebola ja nüüd sigade Aafrika katk. Ühelgi neist pole Eestile olnud nii laiaulatuslikku ja otsest mõju kui seakatkul, mis halvab kogu Eesti põllumajandussektorit, toiduainetööstust ja Eesti majandust tervikuna.

Kuigi inimestele sigade Aafrika katk otsest ohtu tervisele ei kujuta, tunnetavad selle haiguspuhangu mõju aga kõik: kannatada saab eksport, kaovad töökohad, löögi saab piirkondlik konkurentsivõime, kus seakasvatus on olulise tähtsusega, tõenäoliselt mõjutab katk nii sealiha kui ka kana-, kala- ja loomaliha hinda, kannatada saab Eesti võimekus varustada oma tarbijaid kodumaise toodanguga kuni kaudsemate mõjudeni välja.

Riigipoolne kriisisituatsiooni reguleerimine

Kui varasemate taudide ja puhangute puhul on olnud riigipoolne teavitus- ja ennetustöö piisav, siis selle juhtumi puhul ainult rääkimisest enam ei piisa. Haigus on kõikjal meie metsades ning see on tunginud väga paljudesse suurfarmidesse ning kodupidamistesse välja. Me ei räägi enam ennetustööst, vaid juba tagajärgedest. Kuid nendest ei saa ainult rääkida! Vaja on koheseid ja isegi radikaalseid meetmeid, et taudi ohjata ja kontrolli alla saada, et päästa veel mis päästa annab. Kogu riigipoolne lahendus senini on olnud seakasvatusele kehtivate bioohutusnõuete karmistamine, erakorralised kontrollid veterinaar- ja toiduameti poolt ning mõningad mõtted finantsabi teemadel. Tegemist on aga kriisisituatsiooniga ning kõige kiiremini on vaja tegeleda haiguskoldega ehk metssea populatsiooni vähendamisega. Mõne aja eest soovitas ka Keskkonnaagentuur metssigade küttimismahtu märkimisväärselt suurendada, viidates jahiulukite asurkondade seisundites aastate jooksul toimunud muutustele. Seakatk annab sellele veel omakorda motivatsiooni.

Keskenduda tuleks mitte seapidamise reeglite karmistamisele, vaid haiguslevitajatele

Seega oleks esimene samm kaotada metssigade küttimist takistavad piirangud alates ajujahist ning lõpetades koerte tagaajamisega. Niivõrd väike ja paindlik riik peaks olema ometi suuteline kiiresti ja tõhusalt vastu võtma vajalikud meetmed ning kaotama piirangud, mis seavad ohtu kogu riigi majanduse ja elanike heaolu.

Teiseks oleks vajalik rakendada metssigade vähendamise puhul motivatsioonisüsteemi, kus jahimeestel oleks konkreetne huvi katku pidurdamisele kaasa aidata. Kõigist nendest toetustest ja varasematest meetmetest põllumajandussektorisse, investeeringutest seadmetesse, bioohutusmeetmetesse, desovannidesse ja tarastutesse ei ole vähimatki kasu kui sead tapetakse ja farmid sulgetakse. Ka metssigade populatsiooni vähendamist tuleks võtta investeeringuna ning riik võiks kiiremas korras välja töötada ja vastu võtta süsteem, kus jahimehele makstakse iga metssea eest näiteks 150 eurot. Küllap see eeldab kokkuleppeid ja kalkulatsioone, ent põhimõtteliselt võiks selline mudel olla motiveeriv ja töötav. Ärimeestel endil ei ole piisavalt jõudu, vahendeid ja suutlikkust tegeleda metssigade populatsiooni vähendamisega ning jahimeestel puudub vastav motivatsioon. Seega on just riigi ülesanne need kaks poolt kasulikult ühendada, sest kokkuvõttes on ju riik see, kes olukorrast võidaks ning taudipuhangu tõttu pikas perspektiivis kõige enam kaotab.

Augusti lõpus toimub Eesti Maaülikoolis sigade Aafrika katku konverents, mis ühendab kõiki huvitatud ja seotud osapooli, mis on igati tervitatav ja vajalik. Ent ilmselgelt tuleb riiklikul tasandil otsused vastu võtta juba kohe, kuna katk elab oma elu ega hooli puhkuste ajakavast, poliitprobleemidest, pagulaspoliitikast või muudest seadusandlikest protsessidest.