Ka artiklis viitavad reidiga seotud asjaosalised veokijuhtide ohtlikule ja järelemõtlemata käitumisele ning kinnitavad, et maanteeameti, politsei- ja piirivalveameti ning tööinspektsiooni ühisreidide üks peamine eesmärk ongi ära hoida liiklusohtlikke olukordi ja samal ajal võidelda ka ebaausa konkurentsi vastu. Ilusad eesmärgid ja sõnad, aga siinkohal ei tohi ära unustada taustsüsteemi, mille mädajätked ulatuvad teistesse struktuuridesse.

Esiteks on süsteemi juba pikemat aega viga sisse kodeeritud. Tehnoülevaatuspunktid, mis on kohustuslikud kõikidele sõidukitele, on saanud seoses viimaste kuude korruptsioonisüüdistustega ebausaldusväärsuse pitseri ning pikad järjekorrad ülevaatuspunktides ei anna kuidagi kindlustunnet kontrolli tõhususele. Hetkel uuritakse neljas tehnoülevaatuspunktis nelja kriminaalmenetlust ning uuritavaid kuriteoepisoode samas valdkonnas on enam kui 150. Võib vaid ette kujutada, kui kaua selline altkäemaksu kaudu tehnoülevaatuse läbimine võis kesta ning kui palju veel on neid sõidukeid, kel piltlikult öeldes viitsütikuga pomm pardal on. Riiklikud struktuurid peavad astuma ühte jalga kõikides valdkondades ning see, mis meie maanteedel toimub, on lihtsalt pikaajalise tegevusetu või ükskõiksuse tagajärg.

Teiseks, meie riigihangetes valitseb süsteem, kus odavpakkujad on tugevas eelisseisus. See aga paneb ettevõtjaid ja hankelosalejaid otsima odavamaid võimalusi, mis sageli päädibki ohutuse ja turvalisuse pealt kokku hoidmisega. On ju teada mitmeid kümneid juhtumeid, kus bussijuhid teavad väga hästi sõidukite tehnilise olukorra ohtlikkust, ent bussiomanikud mõtlevad kulude kokkuhoiule ning ei võta midagi ohutuse tagamiseks ette. See on aga koht, kus tuleb mõelda kodanike turvalisusele ning riigihangetes tuleks prioriteete seada alustades ohutusest ja turvalisusest ning alles seejärel minna hinna odavust hindama. Ka maanteeameti juhtiveksperdi hinnangul põhineb märkimisväärse osa Eesti veose- ja sõitjateveoga tegelevate ettevõtete äriplaan sõidukipargi ja juhtide pealt koonerdamisel, mis peaks andma juba piisava indikatsiooni need asjad lahendada ja korda saada.

Kolmandaks konkurentsitemaatika. Juba minitud riigihangete hankedokumentide nõuete koostamisel odavpakkujate eelistamine jätab hinnakonkurentsis seaduskuulekalt käituvad ettevõtted sageli kaotajaks, mis võtab neilt igasuguse motivatsiooni sellises turuolukorras nii konkureerida riigihangetes, aga ka panustada oluliselt tugevamini sõidukite ja juhtide ohutusse.

On olemas kolme sorti ettevõtjaid ja vedajaid. Need, kes alati ajavad asju ausalt ja põhimõttekindlalt ning seda nii riigi kui töötajate ja klientide suhtes. Teiseks need, kes opereerivad kusagil piiripeal, nii et juriidiliselt on kõik justkui korrektne, ent lõtkudes on sees potentsiaalsed vead ja ohukohad. Kolmandaks need, kes kasutavad kõikvõimalikke võtteid, et hälbida normidest ning saada maksimaalselt kasu maksudest hoidumisel, nõuetest kinnipidamisel ja tehniliste vahendite ja töötajate koormamisel.

Nii riigihangete odavaima pakkumise väljavalimise nõue kui ka valitsevad altkäemaksu juhtumid tehnoülevaatuse punktides panevad esimese ja teise kategooria ettevõtjad ebasoodsasse konkurentsisituatsiooni, kultiveerides kolmanda kategooria mõttekäiku. See aga halvab pikas perspektiivis kogu ettevõtlussektorit ja majandust. Võib vaid ette kujutada, kui sarnaselt praegu vahelejäänute protsendiga ning riikliku ebatõhusa tegevusega ja koordineerimatusega selles valdkonnas, hakkavad tagasilöögid ja mädapaised ulatuma kogu Eesti majandusse. Veel ei ole lõplikult hilja selle vastu midagi ette võtta!