Link kopeeritud!

EKRE asejuht: ideoloogiasõja lõpetamiseks peab Vabaerakond valima meie poole ja sotse võitma

 (186)
Vabaerakonna valimispidu
Vabaerakonna valimispiduFoto: Rauno Volmar

Pärast viimase Emori erakondade toetusuuringu, mille järgi on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) toetus jälle tõusnud, tulemuste avaldamist on nii sotsid kui Vabaerakond avanud tule EKRE pihta. Pole imestada, on ju EKRE kolmandal positsioonil Reformi ja Keskerakonna järel. Eestlaste seas teine ja meeste seas esimene. SDE ja eriti Vabaerakond on kaugel taga, IRL-ist rääkimata, mis ei ületanud enam valimiskünnistki. Arvestades sügisel toimuvaid kohalike volikogude valimisi, on EKRE positsioon väga hea ja toetust kaotavad erakonnad satuvad üha suuremasse paanikasse.

Sestap püütaksegi maalida EKRE-st ja tema eesmärkidest võimalikult koledat pilti, kasutades selleks nii demagoogiat kui faktide moonutamist. Isegi president Kaljulaid andis mõista, justkui EKRE-s valitsevat soov pöörduda "radikaalselt ja revolutsiooniliselt" tagasi aega, mil inimeste vabadus, eriti naiste ja laste oma, oli oluliselt väiksem. Kust selliseid asju küll võetakse?

Konservatiivsus ei tähenda sugugi suletust, vanameelsust ega vabaduste puudumist ning vabadus ei tähenda kõikelubatavust ega kohustuste puudumist. Konservatiivsus tähendab alalhoidlikkust ja eluterveid väärtushoiakuid.

Samal teemal:

Andres Herkel (Vabaerakond), kes ilmselt presidendi kõnest innustust sai, väidab, justkui mängiks EKRE ja sotsiaaldemokraadid kokku rahvusluse ja liberaalsete demokraatlike väärtuste vastandamisel ning EKRE ja sotsiaaldemokraatide sõnasõda on vaid strateegilise iseloomuga politikaanlus. Herkeli sõnul loodetakse, et pideva ideoloogiasõja seisundis kasvab kummagi reiting: „Unustage Reformierakond ja Keskerakond – hoopis EKRE ja sotsid on uus kuum paar!“

Loomulikult ei ole meil midagi selle vastu, kui EKRE reiting tõuseb. Mida enam sotsid enda tõelist palet näitavad, seda enam tõusebki, kuid Herkeli konspiratsiooniteooria ei vasta tõele - mingeid salakokkuleppeid pole. Sotsiaaldemokraatide vasakliberaalne ja estofoobne ideoloogia on lepitamatus vastuolus EKRE alalhoidliku rahvuskonservatiivsusega. Nii lihtne see ongi.

SDE võib-olla püüabki sellist vastandumist enda langeva reitingu tõstmiseks kasutada, kuid paraku oli kava, kui see sotsidel eksisteeriski, läbikukkumisele määratud juba hetkest, kui Mikser kohe pärast 2015. aasta valimisi teatas, et sotsid „natsliku“ EKRE-ga koostööle ei lähe. Milles see väidetav natslikkus seisneb, ei ole veel ükski süüdistaja suutnud selgitada.

Pärast seda on sotside retoorika vaid tuure kogunud. Eriti paistis silma esimees Jevgeni Ossinovski SDE kongressil peetud kõne, mis oli kantud sügavast sallimatusest kõigi nendega teist meelt olevate inimeste ehk „ekreiitide“ vastu, keda ta tituleeris idiootseks Eestiks ja rahvuslikuks okseks. Ta põles ka vihast meie põhiseadusliku rahvusriikluse vastu, mis olevat 19. sajandist pärit „ohtlik düstoopia“. Mikseri ropendamine ja ekrelaste „karu p----e“ saatmine näitab lihtsalt selle marksistliku seltskonna labasust ja enesevalitsemise puudumist. Siin mingi plaani olemasolu eeldada on ilmselt liiast, aga mine sa tea. Näiteid sotside räigetest väljaütlemistest võiks tuua lõputu hulga.

EKRE ei ole kunagi sotsidele omast äärmuslikku väljendusviisi kasutanud (kuigi meid selles süüdistatakse) ega püüagi neile vastandudes sarnast politikaanlust üles näidata. EKRE kasutab otsekohest ja ausat keelt, ilma võltsi poliitkorrektsuseta, ja räägib asjadest nii, nagu need on. Loomulikult tekitab see neis, kes aususe ja otsekohesusega harjunud ei ole, terava reaktsiooni.

Kuid tõepoolest, kui Reformierakonna ja Keskerakonna vastandumine, kes on europarlamendis kenasti ühes fraktsioonis, on pigem mäng, siis EKRE seisab sotside globalistliku multikultuursuse ja rahvusriikluse lammutamise kavade vastu lähtuvalt enda ideoloogilistest ja maailmavaatelistest seisukohtadest.

Mängust on see kaugel, tegemist on põhimõtteliste küsimustega. Mitte meie ei ole üles kiskunud ühiskonda ärritavaid teemasid nagu kooseluseadus, nn sooneutraalsuse propageerimine lasteasutustes, piiramatu avatus massiimmigratsioonile, mida sotsid püüavad presenteerida inimõigustena, ega loovutusliku piirilepingu sõlmimist, kodakondsus- ja keeleseaduse lahjendamist, vene keele positsiooni tugevdamist, eestikeelsele õppele ülemineku takistamist jne.

Loe veel

Meie ei ole need, kes süüdistavad eesti rahvast ksenofoobias, sallimatuses, rassismis ja vähemuste diskrimineerimises, nagu teevad seda sotsid. Me oleme sunnitud võitlema kõigi nende Eesti riigi ja rahvuse huve kahjustavate asjade vastu, sest IRL, kes lubas, et viib ellu rahvuslik-konservatiivset poliitikat ja ei lase valitsuses olles astuda ohtlikke samme keele-, kodakondsus-, pere- ja muus poliitikas, ei ole selleks suuteline ja Vabaerakond redutab põõsas.

Seoses üha keerulisema geopoliitilise olukorraga maailmas ning immigratsiooni-, demograafia-, identiteedi-, moraali- ja väärtuskriisiga, on selgelt hoomatav sotside kasvav aktiivsus oma agenda levitamisel ja elluviimisel. Mida tugevamaks on muutunud ühiskonna vastuseis vasakliberaalsetele kavadele ja mida suuremaks on kasvanud toetus alalhoidlikele konservatiivsetele aadetele, seda ärritunumaks, agressiivsemaks ja radikaalsemaks on sotside meetodid muutunud.

SDE vastandub ja on esitanud väljakutse pea kõigele, mis ühiskonda on kandnud, hoidnud seda sidusana ning taganud järjepidevuse ja tasakaalustatud arengu. Seda võib nimetada ka kultuuri- ja ideoloogiasõjaks ehk maailmavaateliseks võitluseks traditsiooniliste ideaalide, ideede, tõekspidamiste, väärtuste ja euroopaliku kultuuri vastu.

Ilmselt on Vabaerakonna paljuräägitud maailmavaate ja aadete puudumine põhjuseks, et Herkel ei näe ega saa aru EKRE ja SDE vastuolude olemuslikust ja sisulisest poolest. Just see ongi Vabaerakonna probleem. Mitme aasta jooksul pärast loomist ei ole suudetud endale, ammugi avalikkusele selgeks teha, milline on Vabaerakonna maailmavaade. Riigikogus hääletatakse nagu juhtub, tõrget ei teki isegi paduvasakliberaalsete ettepanekute poolt hääletamisel, kokkulepped ei pea.

Selle taustal kõlab Herkeli kirjutatu koomiliselt: „See, et parempoolsust ning konservatismi ei defineeritaks suletuse või vanameelsuse kategooriais ja selle asemel valitseksid avatumad toonid (avatud rahvuslus, vabakonservatism, konservatiivne liberalism), on kogu Eesti ühiskonna huvides. Vabaerakonna ning temaga samameelsete kaasamõtlejate lähemate aastate tööst sõltub see, kas Eestis pääseb maksvusele elujõuline keskteemudel või allub avalik mõtteruum Martin Helme ja Jevgeni Ossinovski poolt paarisrakendis kultiveeritud ideoloogiasõdadele.“ Kahtlen sügavalt, kas vabaerakondlikku otsustamatust ja seisukohtade puudust on võimalik Eesti huvides olevaks keskteeks nimetada.

Keskteed ei ole, kui sotsidest kultuuri- ja välisminister kaitsevad sõnavabadust, mil maksumaksja rahadest doteeritavas kultuurilehes tituleeritakse laulupidu natsismi manifestatsiooniks ja ajupesuks noortele, kuid ei iitsatagi, kui vastulausele keeldutakse ruumi andmast.

Keskteed ei ole, kui immigratsioonikvoot tahetakse ära kaotada olukorras, kus meil on Euroopa suurim välispäritolu inimeste osakaal ja tekib oht jääda vähemusrahvaks omaenda kodumaal. Keskteed ei ole, kui soovitakse kodakondsust jagada kõigile sisserännanuile, hoolimata nende lojaalsusest, varasemast käitumisest või keeleoskusest. Keskteed ei ole, kui sotsid kuulutavad, et traditsioonilise perekonna eest seismine ajab neid oksele (Marianne Mikko). Keskteed ei ole, kui islamiterrorism on levinud üle terve Euroopa, tavalised inimesed on kuulutatud jahiloomadeks, sotsist siseminister aga kinnitab, et sellel ei ole vähimatki pistmist immigratsioonikriisiga ja keeldub terrorismile piire sulgemast. Keskteed ei ole väga paljudes küsimustes. Need on eesti riigi ja rahva ellujäämise küsimused.

Samas ei suuda Vabaerakond isegi selgitada, mida õieti tähendavad „avatud rahvuslus, vabakonservatism ja konservatiivne liberalism“. Need on sama sisutud sõnapaarid kui rikas kerjus, süütu prostituut või pime nägija. “Rahvuslus ja konservatiivsus pole mood, vaid poliitiline suundumus, veendumus, inimeste arusaam maailma asjadest,” märkis täiesti õieti Helir-Valdor Seeder, lisades, et selliste väljenditega veiderdatakse siis, kui maailmavaade hägustub. Ja kui Vabaerakond defineeribki end tsentris oleva parempoolse konservatiivse erakonnana, siis tuleks konservatiivse maailmavaate eest seista ja kaitsta ühiskonda äärmusliku vasakliberaalse, tõelisi väärtusi ja traditsioonilist perekonda lammutava multikulti ideoloogia pealetungi eest. Mitte midagi sellist me aga ei näe. Lootus, et Vabaerakond saab endale puuduoleva selgroo ja maailmavaate juhi vahetumisel, ei olnud kahjuks määratud täituma. Puu taha peitu pugemine ja sealt teiste õpetamine, püüdes näidata ennast kõigist targema ja paremana, samas kui teised võitlevad ka nende eest, on väiklane ja lühinägelik. See üksnes süvendab konflikti ühiskonnas.

Kui Herkel tahab sarnaselt EKRE-le sotside kultiveeritud ideoloogiasõda peatada ja seisab ühiskonna huvide eest, siis peab Vabaerakond õige poole valima ja seisma selle sõja võitmise eest. Seistakse aga hoopis vastu jõule, kes ainsana rahvuslike väärtuste ja eesti rahva eest seisab, ega saada aru, et see võitlus ei tee kuidagi EKRE-st äärmuslikku erakonda, ammugi julgeolekuohtu, nagu sotsid vastu igasugust loogikat väidavad.

Vastupidi, EKRE kaitseb normaalsust ja meie rahvuslikku suveräänsust vasakliberaalse keeldude-käskude ühiskonna loomise katsete vastu. Me oleme juba olnud sellises ühiskonnas ja usun, et keegi ei taha ärgata riigis, mis on hääletult alistunud jõududele, mis esindavad hoopis teisi, võõraid väärtusi ja sihte kui need, milles meie ühiskond on riikluse taastamisel ja põhiseadust vastu võttes kokku leppinud. Tänases olukorras, milles on nii Eesti kui Euroopa, on „kesktee“ jutlustamine märk allaheitlikkusest, konformismist ning seisukohtade ja väärtuste puudumisest.

Küsimus ja probleem ei ole selles, et SDE ja EKRE vahel käib ideoloogiline sõda. Küsimus on, miks mitte keegi ei ole sotsidele juba varem vastu hakanud. Vabaerakonnal on kindlasti mugav ehtida end sisutute mõistetega, mitte valida pooli ja püüda olla pruut igas pulmas, kuid selline tee lõppeb kiiresti ja kurvalt. Valija antud usalduskrediit on juba otsa saamas. On viimane aeg leida üles enda maailmavaade. Või minna laiali.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare