Soome autori teos aitab eestlastele sellegipoolest mõista Venemaa infosõda nii sõjalisest kui ka kommunikatsiooniteoreetilisest vaatekohast, sealhulgas võrdluses Ameerika Ühendriikidega, ja toob hulgaliselt näiteid Venemaa infosõja rakendamisest sotsiaalmeedias. Venemaa kasutab eri riikide ja sihtrühmade vastu erinevaid meediume, narratiive ja toimepanijaid. Kui Soomes toimub infosõda peamiselt sotsiaalmeedias ja „alternatiivmeedias“, siis Balti riikides peamiselt Vene riiklike telekanalite kaudu. Eesti keeles pole seni ilmunud ühtegi raamatut, mis analüüsiks Vene propaganda toimemehhanisme ja elluviijaid eri meediumites. 2015. aastal ilmunud Oleg Samorodini „Propaganda hääletoru: Balti Esimese Kanali poliitiliste illusioonide maailm“, mis on tõlgitud ka inglise keelde, analüüsib Pervõi Baltiiski (PBK) telekanalit, kuid puudub ülevaade sotsiaalmeedias toimuvast. Seda nišši on täitnud populaarseks lugemisvaraks osutunud Kaitsepolitsei aastaraamatud. Seega on raamatuturul täitmata nišš Eesti sotsiaalmeedias peetavast Vene infosõjast, samuti memuaarid isiklike laimukampaaniate ohvritelt. Jantuneni raamatule järelsõna kirjutanud Imbi Palju kirjeldab seal kuidas ta 2009. aastal pärast Sofi Oksaneniga artiklikogumiku avaldamist sattus Soome sotsiaalmeedia laimukampaania ohvriks (peamiselt kurikuulsate Helsingi ülikooli dotsendi Johan Bäckmani ja ajakirjanik Leena Hietaneni blogides). Meenutagem, et sama saatus tabas 2009. aastal Venemaa suursaatkonda Eesti siseasjadesse sekkumise pärast kritiseerinud praeguse Vabaerakonna liiget Sergei Metlevit.
Raamat aitab Eesti lugejal mõista, miks Vene propagandaveski kogu oma skisofreenilisuses siiski tõhusalt rahvale oopiumi jahvatab. Terve mõistuse seisukohalt ei tohiks toimida taktika, et auditooriumile söödetakse täiesti jaburaid ja üksteisega vastuolus väljamõeldisi. Aga Kremli propaganda ja desinformatsiooni eesmärkide saavutamiseks pole tähtis, et nende valed on võimalik vähese vaevaga paljastada, kuna informatsiooni ja uudiste ülekülluses hulpiv lugeja ei mäleta mõni aeg hiljem enam sündmusega seotud detailseid asjaolusid, vaid üksnes sellega seotud negatiivset konnotatsiooni. Mõttekäik on järgmine: „mingi jama selle asjaga oli – ju seal siis midagi kahtlast oli“ ja kaob usaldus seni autoriteetseks peetud allikate vastu. Nii saavutab propagandamasin eesmärgi luua kahtluse, segaduse ja usaldamatuse rikka pinnase ettevalmistatud narratiivide istutamiseks. Vene propagandamasinal on iga riigi jaoks eri narratiivid, mis omavahel võivad olla vasturääkivad, kuid mis täidavad sellegipoolest eesmärki luua usaldamatust peavoolu infoallikate ja demokraatlike institutsioonide vastu. „Tõejärgne ajastu“ tähendab, et kõik valetavad ja silmakirjatsevad.
Üks viis, kuidas Vene propagandamasin toodangut annab, on leida mingi väheoluline, asjasse puutumatu, kuid tõestisündinud sündmus ja esitada see, sageli valeasjatundjate poolt antud „sõltumatute eksperthinnangutega“ tegelikkuse selliste tõlgendusetena, mis toetavad varem ettevalmistatud narratiive. Märtsis katsetas Sputnik seda tehnikat ka Eesti Kaitseväe vastu, manipuleerides juhtumit, et Kaitseväe ajateenija haavas end isikliku teenistusrelvaga põhjusel, et saada kuuliarmi.
Sputnik saatis Kaitseväele e-kirja, mis sisaldas mitut ettevalmistatud valenarratiivi, näiteks, et venekeelseid ajateenijaid diskrimineeritakse ja Kaitseväes on rahvustevaheline konflikt. Valesüüdistuste lõpus küsiti Kaitseväelt kommentaari kas väide vastab tõele. Kaitsevägi Sputnikule ei vastanud ja saatis küsimused Eesti ajakirjandusele, kes need avaldas.
Jantunen kirjeldab oma raamatus sama tehnikat, kus „asjatundjad“ esitavad mõnda marginaalset fakti või juhtumit kui tõendit, mis kinnitab ettevalmistatud narratiivi. Sputniku eesmärk oli ajateenija enesehaavamise kui tegelikkuses aset leidnud sündmuse ärakasutamine tõestamaks desinformatsiooni, et Kaitseväes on rahvustevaheline konflikt ja vene rahvusest kodanikke diskrimineeritakse, kuigi enesehaavamise fakt absoluutselt neisse narratiiviidesse ei sobinud (vaata ka Urve Eslas, „Estonian Defence Forces Neturalise Disinfo Attack“). Sputniku ajakirjanikud ilmselt lootsid, et ükskõik mida kaitsevägi neile vastab, on võimalik vastused ära kasutada desinformatsiooniks eesmärgiga panna lugejad kahtlema Kaitseväe selgitustes ja murendada nende usaldust Kaitseväe vastu.
Teine tehnika, mida Vene propagandamasin ära kasutab, on see, et infoühiskonna „infotsunamis“ toetuvad inimesed keerulistes teemades tegelikkuse tõlgendajate arvamustele, kuna kellelgi pole aega faktide kontrollimisse iseseisvalt süveneda. Meedias annavad sündmustele tähenduse poliitikavaatlejad, eksperdid, teadlased, kolumnistid, jne, kes paigutavad sündmuse laiemasse konteksti ja sellele tähenduse annavad. Vene propagandamasin kasutab aga võltseksperte, kes tõlgendavad suvalist sündmust või fakti ettevalmistatud narratiivi jaoks sobivana. Nii kujundatakse reaalsust ja inimeste arvamusi ja hoiakuid, mis Jantuneni arvates kuulub sõjaliste psühholoogiliste operatsioonide valdkonda. Seega kasutab Kremli propaganda rahuajal sõjalisi meetmeid, mida nimetatakse ka informatsiooni relvaks muutmiseks (inglise keeles weaponization). Infosõja tehnikad on segaduse külvamine, võimendamine, ja aeg-ajalt ka vanamoodne veenmine. Tuleb nõustuda Andreas Ventseliga, et „Jantuneni raamatu väärtus seisneb esmajärjekorras näitematerjalis” ning et teos “osutab struktuuridele ja tegutsejatele, mis teevad eduka infosõja võimalikuks, olgu selleks kodanikuaktivistide kogukonnad, kodanikumeedia portaalid, vastaspoole diplomaatia jne.”