“I think it was Russia” on kindlasti see repliik, mis sellest pressikonverentsist kõlama jääb. Trump viitas demokraatide meilide häkkimisele valimiskampaania ajal, millega seonduvalt on ta seadnud Venemaa vastutuse korduvalt kahtluse alla. Valitud presidendi kõnestiil on masside jaoks väga efektiivne. Ta lausub ettevalmistatud loosungi, mille puhul ta teab, et sellel on väga suur tõenäosus saada pealkirjadeks meedias ning selle ümber räägib suhteliselt sisutühja juttu. Ta argumenteerib väga vähe.

Ei saa siiski öelda, et need, keda hirmutab Trumpi soe suhtumine Venemaasse, said oma murele suurt leevendust. Venemaa on eitanud, et neil on Trumpi kohta kompromiteerivat materjali. Valitud president kasutas pressikonverentsil seda eitust tõestusmaterjalina väitmisel, et Venemaal pole tema kohta komprat ning ütles, et vastasel juhul oleks see juba käiku lastud. See vastaks tõele siis, kui Venemaale oleks kõige kasulikum sellise materjali avaldamine, mitte näiteks selle varjamise lubamine teenete eest.

Trump ei suuda panna vastu kiusatusele hoida üleval konflikti USA luureasutustega. Esimese asjana viskab ta õhku kahtluse, et just nemad on tänase skandaali taga. Ta kirjeldab põhjalikult, kuidas ta tegi luurebriifingutega katse. Trump olevat pärast ühel neist koosolekutest osalemist jätnud kogu oma tiimi teadmatusse sellest, millest briifingul räägiti. Pärast seda olevat lekked meediasse ilmunud ning seega polevat saanud nende taga olla Trumpi tiim, pidid olema luurajad. Paljud, eesotsas president Barack Obamaga, on teda hoiatanud: luurajatega läbisaamine on presidendi töö tegemisel ülioluline.

USA luureorganid on Venemaa Lääne-vastase tegevuse teemalistes väidetes enesekindlad. Kuigi Trump ajab endiselt rinda kummi, ilmnesid esimesed märgid jää murdumisest sel teemal. USA meedia ei taha Venemaa-küsimusest kuidagi lahti lasta. Siin maailma nurgas võib muretseja näha ka positiivset: mitte kunagi varem pole Eesti jaoks nii olulist teemat USA avalikkuses sellise põhjalikkusega lahatud.