Ekspoliitik: kui ühel hetkel ei olnud Savisaart enam poliitlaval, paistsid Reformierakonna tibukollasele kuuele tekkinud plekid teravalt silma

 (50)

Tarmo Lausing
Tarmo LausingFoto: erakogu

Eesti poliitika uuenemine jätkab oma vägevat triumfimarssi: uue ja värske presidendi saabumisele, Savisaare lahkumisele ja Ratase võimuletulekule on nüüd lisandunud Reformierakonna arrogantse tagatoa lüüasaamine. Elame tõepoolest huvitaval ajal!

Pea kümme aastat etendati Eesti poliitilisel maastikul näidendit “Meie Savisaarega ei mängi”. Riigis võimul olnud parteid, sh sotsid, välistasid igasuguse koostöö temaga ning lõikasid talle vastandumisest poliitilist profiiti.

Samal ajal kasseeris Edgar Savisaar sisse oma kasumi pealinna ainuvalitsejana, pühakuna vene elanike jaoks ja Eesti rekordiliste häätesaakide omanikuna valimistel, vastandudes riigivõimule ja “peavoolumeediale”. Selline vastandumine teenis mõlema poole huve, kindlustas Savisaare võimu Tallinnas ning tema vastaste üksmeele riigis. Koalitsioon püsis.

Miks see nii kujunes?

On väga raske leida radikaalseid erinevusi selles, mida Savisaar ja ülejäänud on võimul olles ära teinud. Olgu siis kõne all Tallinna linn või Eesti riik.

Kummalgi korral, mil Keskerakond eelmisel kümnendil valitsuses oli – nii Kallase kui Ansipi valitsuses –, ei saadetud korda midagi äärmuslikku. Vastuoksa, tegelikult tõestas Savisaar võimule saades, et reaalpoliitikas on Keskerakond vägagi mõistlik koalitsioonipartner, kellega “saab asju ajada”.

Samal teemal:

Olgem ausad – tegudes on kõik taasiseseisvumise järgsed võimuerakonnad käitunud küllaltki sarnaselt ning käinud ühte ja sama rada. Ei erine siin ka hiljuti ametisse saanud valitsus.
Ainus erisus on ehk selles, mida Savisaare juhitud Keskerakonna puhul nimetatakse "teeneteks" siinse vene kogukonna ees.

Mida tegi Savisaar venekeelse elanikkonna heaks?

Tegelikult suurt midagi peale Lasnamäele rajatud õigeusu kiriku. Tegelikult ei initsieerinud sedagi Savisaar: kiriku nurgakivi pandi juba 2003. aastal ning selle taga olid puhtalt kogudus ja grupp vene ettevõtjaid. Savisaar lihtsalt kaaperdas ühel hetkel projekti ja sidus selle avalikkuse ees endaga.
Reaalselt ei teinud Savisaar venekeelse kogukonna jaoks midagi märkimisväärset. Lahendatud ei ole nn halli passiga elanike küsimust, ei ole arendatud Narva linna ega Ida-Virumaad.

Isegi korraliku silla ja läbipääsukoridori ehitamist Narvast Ivangorodi ei suudetud Vene riigiga kokku leppida, olgugi, et Savisaar ise oli tükk aega majandus- ja kommunikatsiooniminister ning omas "häid suhteid“ Venemaal.

Ometi võttis ta suure enamuse vene häältest Eestis, tema oponendid said aga kõiki eestikeelseid valijad hirmutada vene kaardiga ja “mõjuagendi” Edgar Savisaarega.

"Saladus" peitubki selles, kuidas Savisaar suhtus vene elanikkonda, mitte selles, mida ta reaalselt ära tegi. Ta oli retoorikas venesõbralik, ei tõrjunud, ei marginaliseerinud ega sildistanud venelasi, kuid tegudes jäi pigem passiivseks.

Savisaare isolatsiooni riigipoliitikas kinnistas n-ö looduslik protsess: “vana kaardiväe” lahkumine ja uue põlvkonna võimuletulek kõigis erakondades.

Koos Villu Reiljanile esitatud süüdistustega lagunes tema partei Rahvaliit. Mart Laar asendati IRLis Res Publica poistega. Sotside jaoks tõid Sven Mikser ja hiljem Jevgeni Ossinovski kaasa uue poliitilise retoorika, Reformierakonnas aga said Andrus Ansipi lahkumisega ohjad enda kätte noored tegijad nn tagatoast.

Võrreldes Savisaarega oli Reformi tagatoa stiil ehk see, kuidas nad poliitilisi küsimusi lahendasid, esialgu siiski oluliselt kaasaegsem, puhtam ja üldsusele vastuvõetavam. Nende rinnaesine paistis puhas - kuni teatud sündmuste ja skandaalideni.

Värsket õhku, vahetust, vana retoorika ja poliitilise stiili muutmist, asendamist inimkeskse, positiivse ja kaasava poliitika vastu on Eesti avalikkus juba ammu soovinud. Küsimus ei ole olnud nii palju selles, mida teha, vaid selles, kuidas riiki juhtida. Senine kuvand poliitikast ja poliitikuist on nii must ja määritud, et juba ammu oli aeg seda parandada.

Parim viis selleks on muuta mitte fassaadi, vaid sisu: mõtteid, sõnu, tegusid ja mis väga oluline - poliitilist kommunikatsiooni. Nn inimest tänavalt on reaalselt vaja kaasata ja kuulda võtta. Kordan: see muutus peab tulema seest! Ainult fassaadi muutmisest enam kasu ei tõuse.

Minu jaoks tõi värske puhangu Eesti poliitikasse Jevgeni Ossinovski, kes tõestas ennast esmalt Narvas, saades sotsidele üllatuslikult hea tulemuse (35% häältest) ning olles seal 2403 häälega resultatiivseim kohalik kandidaat Mihhail Stalnuhhini 1338 hääle vastu.

Edasi asus Ossinovski uuendama oma erakonda, misjärel juba ka valitsust ning seeläbi kogu Eesti poliitilist süsteemi. Tema põhimõtete- ning ideedekeskne poliitika on seadnud uue lävendi kõigile poliitikutele ja parteidele. Nüüd tuleb ka oravatel õppida: kuidas ta küll seda teeb!?

Mis juhtus suurmeistri minekuga poliitikast?

Kui ühel hetkel ei olnud Savisaart (tervislikel põhjustel) enam poliitlaval, paistsid Reformierakonna tibukollasele kuuele tekkinud plekid äkitselt kõigile teravalt silma. Stiilipuhtast erakonnast oli saanud paariaerakond, kellega teised enam mängida ei tahtnud.

Üldsusele sai selgeks, et tegelikult evivad Pentus-Rosimannus-Michal väga sarnast poliitilist stiili sellega, mida Savisaar nii kaua oli demonstreerinud. See läbipaistmatu, salatsev, kinnimätsiv, kavaldav ja avalikkusele väärpilte maaliv stiil oli täpselt see, millest rahval oli küllalt saanud.
Mis jääb Reformierakonnal nüüd üle? Kas jätkata ninaka eneseimetlemise stiilis sama retoorikat ja vene kaardiga hirmutamist? Vaevalt see enam edu toob. Samuti ei too poliitilist profiiti maksudega hirmutamine – see ei ole lihtsalt valija jaoks atraktiivne.

Reformierakonnal, nagu sotsid ja Keskerakond on näidanud, tuleb läbida lühikursus poliitilise kultuuri vallas. Ehk nagu ütles tabavalt Hanno Pevkur: “Tuleb vaadata peeglisse ja küsida, mis sai tehtud valesti.”

Sellist lähenemist pooldas ka oravapartei üldkogu, andes seega tagatoa senisele tegevusele hinnangu. Probleemi lahendamine algabki vigade ausast analüüsist.

Jääb soovida, et kõik Eesti erakonnad keskenduksid enam küsimusele, kuidas avalikku asja ajada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare