See oli märk Euroopa muutunud oludest. Kriis, kokkuhoid... Egoismi on rohkem ja solidaarsust vähem. See polnud ootamatu.

•• 2014. aastast algab EL-i uus pikk eelarveperiood. Kas 2011. aasta eelarve vastuvõtmise käik näitas, milliseid peamisi raskusi on oodata pika eelarveperspektiivi kokkuleppimisel?

See oli hea test. See näitas, mis võib ees oodata nii 2012. ja 2013. aasta eelarve kui ka uue pika eel-arveperspektiivi aruteludes. 2013. aasta järgne eelarveperspektiiv on väga tähtis maade jaoks, kes tahavad tasa teha kommunismi ajal kaotatut. Selle piirkonna jaoks on oluline, et ees seisaks veel vähemalt seitse aastat ennustatavat tulevikku ühtekuuluvusfondide, põllumajandustoetuste ja infrastruktuuri-projektide küsimuses. Mul pole illusioone: seekord on kokkulepet saavutada keerulisem kui kunagi varem. Esitame oma visiooni järgmisest eelarveperspektiivist juuni viimasel nädalal. Siis saab kuueks kuuks EL-i eesistujamaaks Poola, seejärel Taani.

•• Mis seos on EL-i aastaste eelarvete ja pikaajalise eelarveperspektiivi vahel?

Praegu on see tugevam kui varem. Sõnum, mida ma pean Euroopa liidritele kordama, on see, et liidu eelarve peab kasvama. Ka 2012. aasta eelarve, mille projekti ma esitlen aprillikuus. Et maksta kõigi nüüd lõppfaasi jõudma hakkavate projektide arveid, selleks peab Eestis, Hispaanias, Prantsusmaal ja nõnda edasi eelarve kasvama. Ma tean, kui palju arveid 27 liikmesriigist maksmiseks tuleb, ja see on EL-i usaldusväärsuse küsimus, et nad kõik makstud saavad. See puudutab Erasmuse programmi tudengeid, kohalikke omavalitsusi, ettevõtteid... Näiteks EL-i eelarve puudutab umbes 34 000 väikese ja keskmise suurusega ettevõtet. Ühtekuuluvusfondid ei puuduta mitte ainult uusi liikmesriike, vaid ka näiteks selliseid piirkondi nagu Wales, Lõuna-Itaalia, Tirool. Kriisi ajal, kui riikide eelarveid kokku tõmmatakse, on riigijuhte raske veenda EL-i eelarve kasvu vajaduses, aga seda on tõesti vaja.

•• Järgmise eelarveperspektiiviga seoses on räägitud, et EL kavandab uusi üleeuroopalisi makse. Mis seisus need mõtted on?

Kui lugeda EL-i lepingut või seda, milline oli EL-ile aluse panijate visioon, siis näete, et nende järgi peaks liidu eelarve tuginema niinimetatud omavahenditele. Tegelikkus on aga see, et 76% EL-i eelarve tuludest tuleb liikmeriikide maksetest. Seepärast oleme me lausa kohustatud välja pakkuma uusi omavahendite allikaid ja ma teen vastavad ettepanekud juunis. Inimesed kardavad igasuguseid uusi makse, kuigi lõpptulemusena vähendaksid need makseid, mis valitsused peavad tegema liidu eelarvesse. Euroopa peab olema avatud diskussiooniks mitte ainult eelarve kulude, vaid ka tulude küsimuses. Praegune süsteem suunab riike mõtlema oma rahalisele bilansile EL-i suhtes: kui palju ma maksan ja kui palju tagasi saan? See ei ole süsteem, mis tugevdab Euroopa solidaarsust. Üks tähtis faktor, mida tulevikus peab kindlasti arvestama, on see, et 11% EL-i tuludest annavad tollimaksud. Kuid EL peab paljude arengumaadega, näiteks Mercosuri blokiga, kaubanduse liberaliseerimise läbirääkimisi ja see võib tähendada, et tollimaksude laekumine edaspidi väheneb. See on veel üks argument uute tuluallikate poolt.

•• Mis on olulisim muutus järgmise eelarveperspektiivi kulude poolel? Põllumajandustoetused?

Põllumajandustoetusteks läheb praegu üle 40% EL-i eelarvest. Seda peaks olema veidi vähem ja see peaks jaotuma Ida- ja Lääne-Euroopa vahel võrdsemalt. Hektari kohta makstavate toetuste erinevus on liiga suur: näiteks Eesti saab toetusi hektari kohta palju vähem kui näiteks Kreeka või Belgia. Minu kindel eesmärk on saavutada erinevuste järkjärguline vähendamine. Ühtekuuluvusfondide puhul – teine põhiline kulu – on ida ja lääne jaotus olnud ligikaudu 50/50. Leian, et idasse peab suunama praegusest suurema osa. Peale selle on vaja investeerida EL-i välisteenistuse loomisse, samuti üleeuroopalistesse suurprojektidesse nagu näiteks kosmoseprogrammi Galileo ja termotuumasünteesi alasesse ITER-isse.