Elagu tuumajaam, maha tuumajaam
Vastased ummistavad meediat oma ilmselgete rõõmukilgetega teemal: me ju ütlesime! Pooldajad teevad sama, ja samuti pisikese rõõmuga, sest väidavad, et tänapäevane Jaapani tuumatehnoloogia on ikka oluliselt parem kui Tšernobõlis katastroofi esile kutsunu.
Pooldajate ja ka vastaste pressing aga ei too mingit lahendust. Külvab vaid segadust, õhutab lahenduseta emotsioonitulva.
Minu tuumajaamakogemused pärinevad Soome Olkiluotost, Rootsi Forsmarkist, Leedu Ignalinast ja Ukraina Tšernobõlist.
Tšernobõli hingemattev valu ja surnutest ummistunud surnuaiad tegid minust tuumajaamade absoluutse vaenlase. Ignalina sotsiaalkatastroof ja töötava energiakombinaadi hävitamine pigem süvendas segadust. Aga Rootsi ja Soome hiilgavad tuumajaamad ja vähimagi tuumahirmu puudumine panid küsima, kas oma totaalses eituses olen ikka õigel teel.
Nüüd mõistan: mõlemad teed – nii pooldav kui ka eitav – on valed. Sest juba tegutsevad tuumajaamad jäävad oma saastega alles ka siis, kui tootmine lõpeb. Ja loogika lisab: päeval N ei pääse me uutest ebameeldivustest.
Meie väikeriik asub keset Soome, Rootsi, Leedu ja Vene tuumajaamade rõngast, millest lähim Sosnovõi Bor oma Tšernobõli tüüpi reaktoritega on Eesti piirist vaid Kalevipoja kiviviske kaugusel. Ja kui Eestis on olemas plaanid, kuidas tuleks talitada naabrite tuumaõnnetuse korral, teab avalikkus neist kavadest sama palju kui kuuvarjutuse mõjust sipelgate suguelule.
Raiskamise ideoloogia
Tuumajaamadest pole pääsu, sest lahendamata on kõige tähtsam küsimus – kuidas vähendada oluliselt meie energiatarvet. See oleks hädatarvilik kolmas tee, millel edasiliikumise Eestis hävitasid need, kelle trump see võinuks olla. Pean silmas roheliste partei sisekisklemist ja teineteise kõri kallale kargamist sooviga teada saada, kelle veri on kõige rohelisem. Küll aga kogus suure häältesaagi reformipartei, kes näeb Eesti edu vaid majanduskasvus, mis omakorda tähendab aina suuremat energiavajadust.
Ometigi teame, et suurele edule järgneb suur langus, mida just hiljaaegu masuna kogesime. Aga sinnapoole olemegi taas teel unustades, et nii meie Eesti kui ka planeedi energiaressursid on paraku lõplikud, mitte lõpmatud. Šveitsi mägedes töötav suur hadronite põrgataja, millest loodeti abi uute energiaressursside leidmisele, on praegu pigem põrganud aina uute tehniliste probleemide otsa, mitte aga toonud lahendusi.
Selle asemel, et mõelda säästmisele globaalmastaabis, mõtleme ikka vaid tootmisele veelgi globaalsemas mastaabis, abiks aina enam täiustatav tuumatehnoloogia. Ja olgu tehnoloogia ükskõik kui täiuslik, ükskord läheb midagi ikka untsu ja uued pahandused ei jää tulemata.
Kuni meil pole selget seisukohta ja hiilgavat ideed, kuidas vähendada energiaressursside tarbimist olulisel määral, jäämegi vaidlema tuumajaamade poolt ja vastu, millest aga kasu pole tolkugi. Tegemist on seega pigem enesehävitusega, kõnekoosolekuga katku ajal, mitte aga progressiga.
