Elatisabifond aitab lapsed vaesusest välja
Just need lapsed on oma mängu- ja koolikaaslastest mitu korda suuremas vaesusriskis, mis omakorda tähendab teistega võrreldes vähemat heaolu ja kasinamat kasvupinda, väiksemaid võimalusi huvihariduse osas ja pikemas perspektiivis ka vaesuse taastootmist.
Säärane olukord on meil ammuilma teada ja selle üle arutletud kümmekond aastat. Riigikoguski on elatisabifondi vajaduse teema kord kõvemaid tuure üles võtnud, siis jälle vaibunud. Seni kuni riik kukalt kratsib, on terve põlvkond lapsi täisinimesteks sirgunud. Ometigi on ka riigi kohus õlg alla panna, et lastel leib alati laual oleks. Mujal Euroopas on sellest ka aru saadud.
Ta liigub siiski!
Märtsikuu viimasel päeval sai elatisabi fond lõpuks valitsuselt õnnistuse ning on 15. juunil kolmandal lugemisel Riigikogus. Lühidalt selgitan selle fondi sisu ja eesmärki.
Tulevast aastast hakkab riik maksma ühe vanemaga kasvavale lapsele avanssi 100 euro ulatuses kuus - kui teine vanem hoidub oma kohustustest kõrvale, nõnda et tema käest pole nelja kuu jooksul õnnestunud lapseraha kätte saada. Elatisabi makstakse lapsele-noorukile kuni 18-aastaseks saamiseni, õppimise korral aga kuni 21. eluaastani.
Kui kohtuotsusega välja mõistetud summa on sajast eurost väiksem, saab laps riigilt tuge tolle summa suuruses. Ja kui võlgnikult on õnnestunud muist võlga kätte saada, paneb riik ülejäänu juurde - ikka nõnda, et vähemalt sada eurot kokku tuleks. Peaasi, et üksikvanemaga perele oleks korrapäraselt tagatud piskugi lapseraha: parem pool muna kui tühi koor. Muide, keskmine kohtu poolt lapsele välja mõistetud elatis 2014. aastal oli 157 eurot kuus. Elatisabi rakendamiseks tulevast aastast on riigieelarvest ette nähtud 7,2 miljonit eurot.
Hiljem nõuab riik avansina makstud raha võlgnikult sisse, püüab vähemalt. Lapse ja riigi nõuded koondatakse ühte menetlusse ja see nõue on eelistatud teiste nõuete ees.
Võlg on võõra oma
Täpsustagem: elatisevõlg on su lihase lapse oma.
Üks viimase aja seadusemuudatusi pikendab elatisnõude aegumistähtaega kolmelt aastalt kümnele. Kahjuks on siiani küllaltki levinud sedasorti viilimine, et lastakse töötasu kanda näiteks sõbra pangakontole või kirjutatakse kinnisvara uue kaasa nimele. Kohtutäituri eest rongavanemal uue seaduse jõustudes enam pääsu pole, lisaks on tal nüüd vabamad käed otsida läbi võlgniku valdusi, avastamaks vara, mida elatisvõla katteks müüa annaks. Kohtul on õigus surveabinõuna peatada kohustustest kõrvale hoidva lapsevanema mootorsõiduki juhtimise luba maal ja merel, jahipidamis- ja kalastamisõiguse ning relvalubavõi ka keelata kõigi nonde lubade-õiguste andmise võlgnikule.
Kõigist survestamismeetoditest hoolimata ei saa ka riik umbes kümnelt tuhandelt elatisraha võlglaselt kogu lastele maksmata jäetud summat kätte. Maailmapraktika näitab ometi, et riik on parem võlgade sissenõudja kui niigi eluraskustega rinda pistev üksikvanem.
Juhiksin tähelepanu sellele, et riigilt hakkavad korrapärast abi saama ikka vaid need lapsed, kelle lahuselav vanem ei maksa talle kohtu poolt välja mõistetud elatist, ja tõstaksin siin esile sõna „kohus". Tegelikkuses on teise vanema toest ilma jäänud lapsi hulka rohkem kui kohtumenetlusse jõudnud nõudeid, aga täit ülevaadet ei ole sest kellelgi ja riik kohvipaksu pealt vaadata ei oska.
Vanemate vägikaikavedu
Esimese sammu peab üksikvanem astuma ise ehk pöörduma elatisraha nõudega kohtusse. Mitte et kohtud meil alakoormatud oleksid, mullu oli kohtutäiturite käes näiteks üle 12 000 elatisrahagi juhtumi.
Takistagu aga kohtuteed jalge alla võtmast kas ajapuudus, väsimus või lootusetus, ometi võiks endale aeg-ajalt meelde tuletada, et jutt käib su oma lapsest, tema vajadustest ja õigustest. Hiljutine uurimus tõi välja, et viiendik üksikvanematest pole julgenud kohtusse pöörduda teise lapsevanema ähvarduste tõttu. Siiski oleme omaski ühiskonnas juba õppinud pisut suud paotama ja lähisuhtevägivalla korral politseilt või ka naiste tugi- ja turvakeskustest abi otsima.
Jah, ehkki 92 protsenti üksikvanematest on meil emad, käib hea ja kurja võitlus igas inimeses. Raha toob pahatihti välja just inimese inetuma pale. Harvad ei ole juhud, kui lapsega manipuleeritakse, et endisele kaasale „ära teha", mida saadab teise vanema väiklane siunamine, vägivallahirm, nõudmine, et lao raha lagedale, eks siis paista, kas ma lasen sul last näha või ei.
Ja kuigi lapse jaoks on kahtlemata parim suhelda oma mõlema vanemaga, võiks teda säästa otsatust ja tihtilugu kasutust vägikaikaveost.
Riigi sekkumisel jäävad sellised mured ära. Elatisabi skeem ja selle toimimine on tehtud võimalikult lihtsaks. Kui kohtumenetluse aegse elatisabi saamiseks (mis pikeneb seniselt 90 päevalt 150 päevani ja on samuti 100 eurot kuus) tuleb vanemal esitada avaldus sotsiaalkindlustusametile, siis täitemenetluse aegne elatisabi enam mingeid täiendavaid andmeid ega avaldusi ei nõua. Kogu asjaajamine käib kohtutäituri kaudu. Kohtutäiturite ja sotsiaalkindlustusameti infosüsteemid ühildatakse nõnda, et sada eurot (või sellest puudu jääv) lapseraha laekub regulaarselt üksikvanema, lapse eestkostja või hooldaja kontole.
Lõpp hea, kõik hea - elatisabifondi loomine on ilus näide selle kohta, et küsimata ilmavaatest suudavad erakonnad õige asja nimel kokku leppida, olgugi selle kokkuleppe sõlmimiseks kulunud üle kümne aasta.
