Eleen Änilane: iga põlvkond on oma valu nägu
Mälul on huvitav võime jätta teadvuse käeulatusse spetsiifiline valik kogemusi, mis meid hiljem elus kujundavad ja meile tuleviku sündmuste jaoks mõõtkava annavad. Mälu ühendab ühiskondi ja põlvkondi ning vormub erinevate tõlgenduste peegeldamise kaudu üheks suureks mitmepealiseks organismiks.
Lapsepõlves kogutud kogemustest saavad paratamatult pidepunktid, mille juurde me tahame tagasi liikuda. Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, tulevad mulle selgelt silme ette neli mälupilti, milleta ei oleks saanud inimeseks kasvada tõenäoliselt ükski minuvanune Pärnu kesklinnas koolis käinud plika.
Esiteks: Haribo maasikad, st kummikommid. Ma usun, et kui mõnele minuga samal ajal Pärnu vanalinna põhikoolis haridusteed alustanud noorele täiskasvanule öelda märksõnad „Jussini viinapood” ja „Haribo maasikad”, tuleb meile kõigile silme ette üpris sarnane pilt: Nikolai tänava koolimaja, kust sai kolmandal ja neljandal vahetunnil üle tänava asuvasse Jussini viinapoodi joostud ja sealt ühe krooni eest suuri Haribo maasikaid ostetud. Mul on see maitse tänaseni keelel.
Teiseks tuleb mulle meelde Andrus Veerpalu olümpiavõit. Kooli saja-aastase saali lava keskele oli paigutatud väike televiisor, mille kaudu pea terve kool pingsalt Veerpalu ilusaid paaristõukeid jälgis. Mul oli hea meel, sest Veerpalu võit tähendas nii vaba tundi kui ka seda, et väiksest Pärnust on tõesti võimalik minna maailma vallutama.
Kolmandana tuleb mul meelde 2001. aasta september, mil me klassijuhataja palvel minuti vältel vaikuses oma koduklassis seisime. Neljanda klassi lapsena ei taibanud ma muidugi geopoliitikast suurt midagi, ent sain hästi aru, et nüüdsest alates on „meie” ja „nemad”, „head” ja „pahad”.
2007. aasta aprillist mällu süüvinud kogunemine kooli auditooriumis on veelgi selgemalt meeles. On meie. Ja on nemad.
