20. sajandi alguses olid tõesti auru- ja elektriautod maailma autoturul peamised sõidukid, kuid bensiinimootorid võitsid juhtpositsiooni sajandi esimeses veerandis eelkõige tänu odavale naftale – enne seitsmekümnendate naftakriisi ei olnud kütusekulu probleemiks. Olnuks tol ajal praegused kütusehinnad, kulgenuks areng teisiti.

Autotootjad näevad tarbijate muret üha kallineva kütuse ja reostuse pärast. See on tekitanud elektriautodele masstootmiseks piisava mahuga turu.

Autode heitmetega seostuv jaguneb kaheks: esiteks linnakeskkonnas tekkiv mikroosakeste kõrge kontsentratsioon, mis Tallinnas tapab aastas kuskil 300 inimest.

Teine ja üldisem on autode tootmise ja kasutamisega seotud CO2 jalajälg. Ei saa nõustuda Lavrentjevi väitega, et elektriauto põhjustab üle 120 g CO2 heidet. Elektriautosid laetakse tavaliselt öösel, mil on elektri ületootmine ja sestap odavam elektri hind – öine laadimine täiendavat elektritootmist ei nõua!

Päeval laadimist elektriauto üldiselt ei vaja, kuna inimese päevane sõiduulatus on keskmiselt 40–50 kilomeetrit, mida elektriautod suudavad ilma täiendavate laadimisteta läbida.

Otsetoetus ka jalgratturile?

Väide, et elektriauto ei ole tasuv, on väärarusaam. 50-kilomeetrise päevasõidu korral on elektriauto tasuvusperioodiks kaheksa aastat, mis on umbes ka liitiumakude eluiga.

Muide, Eestis on ka elektriautode tootja – olgugi et pisike. Kahjuks valitsuse toetus ilmselt kodumaise tootja sõidukitele ei laiene, kuid me suudame sellest hoolimata valmistada konkurentsivõimelise hinnaga elektriautosid.

Mina isiklikult ei pea õigeks elektriautode otsetoetust, kuna jalgrattur on veelgi keskkonna-sõbralikum – ehk peaks tallegi jalgrattaga liikumise eest peale maksma?  

Mis puutub sellesse, et 1000 km läbimiseks peab seisma laadimisjaamas viis tundi, siis minule elektriauto kasutajana on see aktsepteeritav – minu päevane sõidurekord on 700 km, rohkem ei jõua järjest eriti enam sõita.

Teet Randma, ZEV Motors