Elis Tootsman: verbaalne väljaheide kui sõnavabadus

Infoajastule omaselt on meil kõigil võimalus leida, toota ja levitada teavet, sest tingimusi selleks on rohkelt.

Meil kõigil on justkui ainulaadne võimalus olla ajakirjaniku positsioonis, täita ühiskonna valvekoera rolli ning kajastada oma mõtteid trükimustas, helis ja pildis.

Sõnavabaduse taha rivistudes tunneme end vabalt, sest eneseväljendamisel saame olla piirangutest priid - hinnanguid jagades jääme truuks oma mõttele ja mida halba see küll teha saab? Sõnavabadus on õigus, mis on meile antud ja parem oleks, et me selle õiguse igat varjundit ka ära kasutaksime. Või kas ikka on nii?

** 2014. aastal kirjutas Äripäev terava loo maksuskeemitajate äripartnerist Eerik Niiles Krossist, kelle hämarad ärisidemed ajakirjaniku tähelepanu äratasid. Kas hinnangute jagamisel lähtuti argumentatsioonist ja faktidest? Jäägu see ajakirjaniku enda südametunnistusele, kuid Riigikohus ei võtnud Äripäeva kaebust Krossiga arutelu alla jättes sellega ringkonnakohtu otsuse jõusse. Kohus põhjendas oma otsust seisukohaga, et korruptandi tiitli jagamiseks puudusid kaalukad faktid, mille peale Äripäev reageeris teatega, et viivad arutelu Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Miks? Sest nende hinnangul on otsus ajakirjandusvabadust ehk õigust sõnavabadusele rikutud.

** Pärnumaal elav blogija Anne Seimar tundis jällegi oma õlgadel vastutust tõstatada diskussioon, kas Audru vallavanem Siim Suursild käis valla rahasid kasiinos tuulutamas. Oma küsimuse tõstatamisel lähtus kõrge sotsiaalse vastutustundega elanik teadmisest, et paar aastat tagasi võeti Pärnu kesklinna pangaautomaadist valla kaardiga välja 2000 eurot ning juhuslikult oli selle lähedal ka kasiino.

Hiljem selgus, et blogija oli sissekande kirjutamise ajal teadlik, miks summa tol momendil välja võeti ning selle kasutamise eesmärgist, milles ei olnud midagi pahatahtlikku. Küll aga oli pahatahtlik Seimari postitus, kes olles teadlik olukorra taustast, levitas tahtlikult negatiivse alatooniga teavet.