Link kopeeritud!

Elise Rohtmets: osutamine, et leidub inimesi, kes keskkonnakaitse eesmärgil lastesaamisest loobuvad, ei ole üleskutse alustada Eesti rahva väljasuretamist

 (237)
Helsingis
Pilt on illustratiivneFoto: Eero Vabamägi

ETV saatest “Suud puhtaks” on nüüdseks juba paar nädalat möödas. Seal öeldu ja sellele järgnenu aga kõnetab ikka veel.

Osutada, et leidub inimesi, kes keskkonnakaitse eesmärgil lastesaamisest loobuvad, ei ole üleskutse alustada Eesti rahva välja suretamist. Lihtlabane viide, et inimeste väärtushinnanguid on igasuguseid, on olemuselt kirjeldav, mitte käskiv ega süüdistav. Feminismil ei ole teemaga otseselt mingit seost. Feministe on huvitanud, kuidas luua ühiskond, kus naised ja lapsed on väärtustatud ning peresuhted rajatud võrdsusele ja lugupidamisele.

Nõustume või mitte, aga probleem on sisuline

Kahjuks hakati just rahvasuretusüleskutsena tõlgendama Nika Kalantari kirjeldavat väidet inimeste valikute kohta. Ütlen inimeste, sest mitte ainult naised, vaid ka mehed on jõudnud järeldusele, et planeedile, mille kümne ökoloogilise probleemi hulgas pea ükskõik millises nimekirjas on ülerahvastatus välja toodud esimeste seas ja mille ülejäänud üheksa põhjust on samuti inimtekkelised, pole ehk uusi inimesi hädasti juurde vaja teha.

Samal teemal:

Nõustume või mitte, see ei muuda tõsiasja, et nende inimeste hulk üha suureneb, kes pööravad keskkonnaprobleemidele tähelepanu ja päris tõsiselt muudavad enda käitumist oma põhimõtetest lähtuvalt. Tundub, et enam ei saa isegi teiste isiklike valikute tagamaid kirjeldada ilma avalikku häbiposti sattumata. Olen veendunud, et võõrapärane nimi, aktsent ja tiitel “feminist” panustasid sõnavõtule järgnenud hüsteeriasse võrdselt.

Veel kummalisem oli aga see, kui Ringvaatesse kutsuti ökoloog Mihkel Kangur, kes kordas üle põhitõed ning nõustus väitega, et praeguse 7,6 miljardi juures rikume rahvaarvu kasvatades oma elukeskkonda. Tema jutt võeti aga Postimehes kokku lausega: “keskkonnale ei saa lastesaamine olla kuidagi kahjulik”. Ekspert on rääkinud.

Irooniline on see, et Kanguri lause kontekstist rebituna paistab kordades absurdsem kui Nika Kalantari kirjeldus. Kangur ei öelnud Kalantari suhtes suurt midagi, sest ta vastas väitele, mida kordagi ei esitatud. Need, kes leiavad, et nad ei soovi saada lapsi, sest inimesed on keskkonnale kahjulikud, mõtlevad ikka konkreetses kontekstis, milleks on kaasaegne ühiskond oma massiivse ökoloogilise jalajälje ja puuduliku tehnoloogiaga seda leevendada – ning eelkõige poliitilise tahteta probleemiga tõsiselt tegeleda. Tõlgendada lastesaamise ökoloogilist kahjulikkust mingi universaalse väitena on lihtsalt küündimatu või intellektuaalselt pahatahtlik.

Mida saab teha saastamistippu kuuluv tarbija?

Lastetuna elamist on pidanud moraalseks mõned filosoofilised ja religioossed doktriinid tuhandete aastate vältel. Lastetu elu kui keskkonda kaitsev akt on aga üsna hiline nähtus ja otseselt seotud 20. sajandi demograafilise plahvatusega, mil saja aastaga tõusis maailma rahvaarv 1,56 miljardilt 6 miljardile – ja ligi 20 aastaga oleme põrutanud 7,6 miljardini. Optimistlike prognooside kohaselt ei tohiks rahvaarv üle 11 miljardi enam tõusta. See aga ei muuda asjaolu, et juba praegu on piltlikult kumm üsna pingul ning ekspertide arvamused erinevad, kui palju ja mis tingimustel jaksab planeet inimesi kanda.

Loe veel

Järgnev pärineb arstilt ja statistikult Hans Roslingult, kes on tuntust kogunud oma optimismi ja inspireerivate ettekannetega. Miljard kõige rikkamat inimest vastutavad poole maailma süsinikdioksiidi emissiooni eest. Rikkuselt järgmised kaks miljardit panevad siia 37,5% otsa. Tuleviku emissiooni kasv tuleb eelkõige rikkuselt teisel ja kolmandal kohal olevalt miljardilt, kes soovivad oma elujärge parandada meiega samale tasemele. Isegi kui Aafrika mandri elanike arv mitmekordistub, ei jõuta seal oma ökoloogilise jalajäljega ligilähedalegi sellele, mida teevad kõige rikkamad kolm miljardit, kuhu ka meie kuulume.

See on selge, oma harjumusi peavad eelkõige muutma inimesed, kes elavad kõige tipus. Mida saab teha saastamistippu kuuluv tarbija? Käia kaks minutit päevas duši all? Jätta lennukiga reisimata? On sedagi soovitatud. Numbreid kokku lüües säästab kõige rohkem ikkagi see, kui piirkonna rahvastik ei suurene. Ja sedagi ainult juhul, kui sellevõrra rohkem ei tarbita ning ressurss kellegi aitamisse suunatakse.

Lahkust, mitte luksust

Peter Singer on kutsunud inimesi luksusest loobuma lahkuse kasuks. Luksust defineeritakse siin kui midagi, mis on ressursimahukas ja inimese ellujäämiseks mittevajalik. Seda põhimõtet saab ka keskkonna suhtes rakendada. Näiteks jätan ohtralt bensiini neelava muskelauto ostmata ja ostan hoopis säästliku ja aeglase pereauto või – veel parem! – sõidan trolliga. Olen sedasi keskkonna suhtes n-ö lahke teo sooritanud. Singeri näide originaalis puudutab nälga ja on lihtne ning tervemõistuslik – mul on 30 000 maksva kullatud MacBook Pro asemel moraalne panna oma raha nälja leevendamiseks heategevusse.

Toetudes muuhulgas uurimusele, et USAs lisab üks laps 9441 tonni süsinikdioksiidi keskmise naise enda tegevusega kaasnevale emissioonile, mis on 5,7 korda tema kogu eluea emissioonidest, kirjutab Stuart Rachels, et singerlik loogika viib meid järelduseni, et lastest loobumine on moraalne tegu. USAs jääks keskmiselt 227 000 dollarit lapse pealt kokku hoides üle, mida tuleks kasutada näiteks nälja leevendamiseks või annetamiseks heategevusele, mille esmane ülesanne on edendada pereplaneerimist Aafrika riikides, kus rahvaarv on praegu tõusuteel. Eelkõige tuleb toetada heategevust ja arengukoostööd, mis võimaldavad naistel omandada haridus, sest nagu ka Kangur rõhutas Ringvaates, on haritud naistega riikides sündivus madalam, inimesed reeglina õnnelikumad ja majandus paremal järjel. Viimaks võiks siia juurde lisada Thomas Youngi argumendi, et ületarbimine ja paljunemine on moraalselt samaväärsed teod, mis tähendab, et loobuda lapsest kui ellujäämiseks mittevajalikust hiigelkulutusest on moraalsem, kui 2 minutit päevas duši all käia või korralikult prügi sorteerida.

Igaüks saab argumentide käiguga ise tutvuda ja otsustada, kas see neid veenab. Laste saamist aga saab käsitleda ja põhjendatult käsitletaksegi keskkonnaküsimusena. See ei ole eos pelgalt emotsionaalne, absurdne või eksklusiivselt mõnda ranget joont hoidva maailmavaate tulem. Kui mure meie rahva kestvuse pärast on siiras, tuleks sõimamine lõpetada ja hoopis näidata üles poliitilist tahet keskkonda kaitsta ja veenda, mitte käskida neid, kes kahtlevad, kas paljunemine ikka on väärt ettevõtmine.

Artikkel ilmus algselt Feministeeriumi kodulehel.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare