Elo-Mall Toomet: Rohelise maailmavaate puudus: liiga tarbimiskeskne mõtlemine
Roheline on ilus värv, ilus sõna. See on juba varastes lapsepõlvemälestustes seotud ilusate ja eriliste asjadega. Igakevadine tõestus, et elu läheb siiski edasi. See, millele mõeldes talvedest üle saab. Roheline on ka keskkonnateadliku elu värv. Rohelist elu elavad need, kes kõnnivad poodi riidekotiga ja ostavad sealt värvilisi mahejuurvilju, kes hoolivad palju nii vaaladest kui ka vanadest puudest.
Igaühel on ütlemist
Lapsest peale on mulle tundunud, et rohelist värvi on head inimesed. Hiljem kandus see tunne osaliselt üle öko-sõnale ja kõigele, mis sellega seostub. Ökopoed, ökotoit ja ökokosmeetika, ökošikk... Ma ei saa end aga ökoliikumisega samastada ega rohelisena defineerida. Miski häirib mind.
Esiteks ilmselt see, et kui kapist välja tulla teatega, et oled roheline, ei maksa kriitikapuudust karta. Kui oled roheline, miks sa siis lennukiga lendad? Autoga sõidad? Masinaga pesu pesed? Linnas elad? Miks sa ei osta ökokaupu? Miks sa ostad kaugelt toodud ökokaupu, selle asemel et lihtsalt Eesti toitu süüa? Ükskõik milliseid valikuid tehes leidub neid, kelle meelest just need on täiesti valed ja naeruväärsed valikud.
Nii on roheliseks või ökoloogiliseks nimetatav eluviis paratamatult seotud igapäevase enesedefineerimisega ja ka tarbimiskeskse mõtlemisega. Ökoliikumine hakkab end defineerima eituse kaudu, selle kaudu, mida ei tarbita või millistele tarvetele on leitud rohelisemaid alternatiive. Nii nagu vaesus sunnib pidevalt iga pisiasja puhul rahale mõtlema, sunnib defineeritud roheline maailmavaade inimest pidevalt mõtlema tarbimisele. Selle asemel et mõelda olulistele sügavatele küsimustele, kaunitele kunstidele, inimlikkusele.
Loomulikult on selline olmeline mõtlemine mingil määral vajalik, kuid rohelistes vestlustes ja veebifoorumites on see valdav – vägisi jääb mulje, et kokku on arutlema juhtunud eriti tugevalt tarbimisele orienteeritud inimesed. Ja ununeb see, et tarbimine ei olegi elus kõige olulisem, ja see, mida või kui õigesti keegi tarbib, ei ole asi, mille järgi inimest hinnata.
Mulle tundub, et end defineeriv rohelisus igapäevaelus takerdub vastandamise võrku. Ökoloogilisus vastandab end tavalisele, mis teemas mitte nii sügavalt sees olevate inimeste silmis muudab selle sõna millegi eksklusiivse, pretensioonika ja veidra tähistajaks. Kuigi ökoelu tähendab sisuliselt lihtsat ja loomulikku ning see, millele end vastandatakse, on ebaloomulik, on ummiktee.
Keskendumine eitusele
Lisaks viib eitusele keskendumine ökoelu tegelikud väärtused kaugemale neist inimestest, kes ei kaldu loomu poolest puritaanlusse ja leiavad, et elust tuleks rõõmu tunda.
Siin peitub ehk ka kõige olulisem põhjus, miks roheline paljudele ühemõtteliselt positiivset ei tähenda ja neid kaasa ei tõmba. Maailmas on palju ilusat, mis on ohus ja hävimas: looma- ja taimeliike, eluviise, hapraid kooslusi. Ja nende hulgas on ka midagi, mida võib nimetada elurõõmuks. Midagi, mida maailmas üha vähemaks jääb ning mis ei ole kuidagi seotud õigete kaupade valimisega. Elurõõm ei tähenda piiramatut tarbimist või hoolimatust, vastupidi, see tähendab hoolimist jaatuse kaudu, oma unikaalse elu kaudu. Tarbimisvalikute tegemine on sellest elust ainult üks ja mitte peamine osa.
Ökoliikumisel on lootust jõuda massidesse, jõuda selleni, et end enam vastandamise kaudu lahti seletama ei peaks, ainult siis, kui ei astuta vastu elurõõmule ega unustata, et ka inimene on väärtuslik, ka tema vajadused on olulised. Ja ilma elurõõmuta ei ole mõtet ka millelgi muul.
