Nii mõnedki mujal maailmas tähelepanu äratanud sündmused kipuvad Eesti meedias tähelepanuta jääma. Nii juhtus ka Nobeli arstiteaduse preemia määramise ja kätteandmisega Robert G. Edwardsile 10. detsembril 2010. aastal.
Edwards on viimasel poolsajandil maailma üks tuntumaid arstiteadlasi, kes pani aluse inimloote kunstlikule viljastamisele. Esimene katseklaasis viljastatud laps sündis maailma 1978. aastal ja nüüdseks arvatakse neid ilmavalgust näinud olevat üle nelja miljoni. Niisiis kulus kolmkümmend kaks aastat selleks, et maailma avalikkus hindaks vääriliselt Edwardsi epohhi loovat tööd.
Miks siis kulus aastakümneid, enne kui tema tööd tunnustati? Arstide peamiseks mureks oli katseklaasilaste tervis eeskätt seetõttu, et katseklaasiviljastuse tagajärjel hakkas üha rohkem esinema mitmikrasedusi. Nende peamised probleemid on aga laste enneaegne sündimine ja mitmesugused tervise-häired. Õnneks pöörasid laste-arstid sellele varakult tähelepanu ning peagi võeti kasutusele ühe munaraku viljastamine. Tänapäeva Rootsis on nende esinemise sageduseks vaid 4%. Oluliselt on vähenenud ka katseklaasilaste tervisehäired ja praegu esineb neid sama vähe kui tavarasestumise tulemusena sündivatel lastel.
Seega võib öelda, et naise munaraku kunstlik ehk katse-klaasiviljastus on hindamatu väärtusega ja kaugelt arstiteaduse piire ületav saavutus, mille rakendamise bioloogilised ja sotsiaalpsühholoogilised tulemused on tõesti väärt Nobeli preemia andmist Robert G. Edwardsile.
Kuulo Kutsar, epidemioloog
