Elukultuur/surmakultuur
Välja on joonistatud portree eneseimetlejast psühhopaadist, teisalt kujutatud kui viimase vindini üles keeratud mässajat, paranoilist konspiratsiooniteoreetikut. Mõned portreteerivad teda kui segaste motiividega maniakki, teised aga kui tegusid viimse detailini planeerinud perfektsionisti. Tõlgendada võib teda kui nietzscheaanliiku karikatuuri – erakut, kes peab ennast ainukeseks vaba tahtega isendiks, üliinimeseks kesk programmeeritult mõtlevat ja tegutsevat inimsaasta, nagu on seda tüüpi isendeid vaimukalt kujutanud Kurt Vonnegut „T?empionide eines”. Mihhail Lotman leiab, et roimatöö poliitilisi dimensioone arutledes satume kurjategija seatud lõksu. Muusikakriitik Margus Kiis võrdleb Breiviki manifesti Charles Mansoni satanistliku jõugu ning Oklahoma pommimehe Timothy McVeigh poliitiliste kuulutustega. Rääkimata paralleelidest Osama bin Ladeni ja teiste d?ihaadivõitlejaga.
Üks aspekt, mida pole aga puudutatud, on selle sündmuse kultuuriline tagapõhi. Nii palju kui tohib toredat sõna nagu „kultuur” kasutada ühes lauses sellise rõlge teoga nagu massimõrv. Ma ei pea siinkohal silmas kultuuri kui inimkonna tippsaavutusi, vaid kui eetiliste ja esteetiliste väärtuste süsteemi, mis varieerub ühiskonniti ja indiviiditi ning mis kujundavad isiksust ning määravad tema tegutsemislaadi. On väidetud, et sedavõrd nihilistlikul teol puudub igasugune eetiline dimensioon. Aga siiski, läbi ajaloo teame ju ühiskonnakorraldusi, kus on produtseeritud kõrgkultuuri, aga samal ajal brutaalselt tapetud väikelapsi. Teame riigikorraldusi, kus mõtet suunavad filosoofid, aga samal ajal on aujärjel isikud, kes on meie mõistes massimõrvarid.
Surm elu mõtestamas
Sigmund Freud on väitnud, et samavõrd kui meie kultuuri suunab eros, laiemalt võttes elutung, on kohalolev ka thanatos ehk surmatung. Mitmetes religioonides ja ideoloogiates avaldub see ohverduse väärtustamisena: mitte elu ei anna olemasolule mõtte ja eesmärgi, vaid surm. Elust olulisem on idee selle taga, olgu see kas jumal, rahvus, riik, klass või rass. Märtrisurm tagab kõrgeima lunastuse või aujärje. Aleksandr Matrossov või Horst Wessel või Movsad Barajev – müüdid on erinevad, kultus sama. Soren Kierkegaard kiidab piibli patriarhi Aabrahami, kes kuuletub vastuvaidlematult Jumalale, kui see käsib enesele ohverdada vanim poeg. Selline moraalses mõttes absurdne tegu avab ukse esteetiliselt ja eetiliselt tasandilt uuele kogemusele, religioossele tasandile.
Lisaks jumalale on ka maapealsetele türannidele meelepärased surmaülistus-ideoloogiatega kuulekaks vormitud massid. Kuidas muidu oleks võimalik pidada miljoneid elusid nõudnud maailmasõdasid? Keegi peab ju olema esimene, kes kaitsekraavist välja hüppab ning surmapõlglikult kuulikümblusse sukeldub. Ma kujutan ette, et minul läheks lahingukäsu peale saapapael lahti, mida ilmtingimata just sellel hetkel siduma peab. Aga ideoloogiatöötajate, kindralite ning kirikuisade psühhotehnoloogiatega on generatsioonidel meestel kingapaelad jäädavalt kinni keevitatud, surmahirm ja alalhoiuinstinkt tasa lülitatud.
Tulles tänapäeva võiks ju oletada, et humanistlikud väärtused on jäädavalt kinnistunud, et väärtuste skaalal pole midagi kõrgemat kui inimelu. Aga võta näpust. Üle maailma on liikvel tohutu hulk testosteroonist nõretavaid noori mehi, kellel pole olnud oma suurt sõda. Verist ja väärikat taplust, mis annaks nende olemasolule mõtte. Tavaline elu on nende jaoks liiga püdel ollus, rutiine vegeteerimine, milles puudub sügavam eesmärk. Palju küütlevam on absoluutne idee, mille nimel võidelda ning surra. Nii peavad nad oma fiktiivset sõda fantoomvaenlase vastu.
Palestiina re?issööri Hany Abu-Assadi filmis „Kohe paradiisi” esitatakse, kuidas valmistatakse ette enesetaputerroriste. Need on tavalised palestiina jõlgatsid, kes pole osanud või suutnud ellu astuda. Nad küll unistavad normaalsest elust, aga massiline tööpuudus Gaza enklaavis ei lase ametit leida, mistõttu on nad ka kosjaturul alahinnatud. Nii logelevad nad päevade kaupa, loobivad meelelahutuseks Iisraeli tanke kividega, kuni ükspäev korjab nad üles kohalik militaarorganisatsiooni võtmeisik, kes hakkab vaikselt, ent sihikindlalt tüüpe töötlema. Iga päev köetakse neid üles videotega, milles demonstreeritakse uskmatute hirmutegusid vendade muslimite vastu ning iga päev lubatakse neile lahkelt seitsetkümmet neitsit paradiisiväravatele ootama, kui nad märtrisurma astuvad. Iga päevaga tundub tavaline igapäevane elu järjest ebareaalsem ning kuni märtrisurm saab ainukeseks alternatiiviks. Samamoodi radikaliseeruvad Euroopas ja Venemaal need noored, kes ei ole suutnud, tahtnud, osanud ellu sisse murda. Nad olelevad keskklassi ukse taga, eemal haridusest, headest töökohtadest, karjääriredelist. Tunnevad solvumist ja kibedust enese tarbetusest ning leiavad sellele kõigele süüdlase. Tavalise tänavakoristajast või arbuusimüüjast immigrandi või mustanahalise tudengi, kellel ei ole ühiskonna ebaõiglusega midagi pistmist. Nad rüütavad end pseudounivormi, pumpavad keldrites lihaseid ja paugutavad metsatukas püssi, valmistudes oma Armageddoniks, ülemaailmseks revolutsiooniks, mis seab paika rassilise ning kultuurilise ülemvõimu. Revolutsiooni ootuses harjutavad nad seni kätt üksikute mitteeuropiidse välimusega inimeste sandistamise või tapmisega.
Pole ime, et Euroopa rassistlik subkultuur on hülgamas kristlust, kui liigpehmet juudi usku, milles soovitatakse teise põse ette keeramist ning järjest enam kummardamas sõjakat viikingite mütoloogiat, kus iga mees, kes tahab möllata Valhalla väljadel, peab langema, mõõk pihus. Mõtetes, et suured muutused saavad alguse suurtest (soovitavalt veristest) tegudest, pole härra Breivik üksi. Lihtsalt ta on üks vähestest, kes söandas oma mõtted ellu viia. Kui lugeda Delfi kommentaare, tõusevad seljakarvad läbi särgi: leebemad leiavad, et õige mees läinuks ja tulistanuks hoopis murjaneid, krõbedamad mõistavad, et see tegu oli meeleheitlik samm nurka aetud mehe poolt. Nurka aetud? Hmm... Meeleheitlik? Ohhoo...
Armetu argipäev
Kindlasti on surmakultuse üheks põhjuseks (humanitaarse) hariduse defitsiit. Neil inimestel puuduvad vaimsed vahendid, millega töödelda informatsiooni, mis looksid ruumilist maailmapilti, annaksid aimu ühiskonna pooltoonidest ja seostest, tekitaksid arusaamist võõrastest kultuuridest ning kingiksid kommunikatsiooniks keele. Araabia keelde tõlgitakse valdavalt vaid tehnilist kirjandust ning neonatsid, kes küll ülistavad valge rassi saavutusi, filtreerivad oma kultuurikoodist välja kõik, mis ei ülista jõudu, sõjakust ja rahvuslust. Ka informatsioon maailmas toimuva kohta tõlgitakse kohe oma „keelde”. Mingi üksiku taani karikaturisti kohatud karikatuurid inkrimineeritakse tervele rahvale. Teisest küljest, kumb on hullem, kas lihtsate märtrimüütidega ülesostetud kirjaoskamatud kutid või ideede eest surma külvavad haritud fanaatikud? Nagu näiteks arstiks õppinud Mohhamed Atta, World Trade Centeri õhkijate ninamees, kes haritud mehena teadis, et koraani järgi ei oota d?ihaadivõitlejat paradiisis mitte 70 neitsit, vaid 70 rosinat.
Elukultuur aga – oma kõigis avaldumisvormides ja kestvuses – sitaste mähkmete pesemises, rutiinis, töö- ja elukaaslase otsingutes, abieluprobleemides, pere ja tööelu valikutes ja kompromissides tundub nendele radikaalsetele meestele masendavalt argine. Ja palju armetum kui surm oma küütlevas absoluutsuses ja ilus. Igapäevase eluga hakkama saamine on õilsusetum kui eneseohverdus. Vesisem kui viimne vastasseis. Iseloomulik, et nii nagu islamistid võideldes islami puhtuse eest on valmis ka oma pehmematel usuvendadel päid otsast kaksama, peavad ka läänemaised ksenofoobid kõige hullemateks renegaatideks hoopis oma kodumaal võõrastesse kultuuridesse sallivalt suhtuvaid isikuid. Kõige suurem sõimusõna on „multi-kulti”, mis lahtiseletatult tähendab erinevate kultuuride rahumeelset kooseksisteerimist. Pole ime, et nii Breiviki kui ka tema eesti aatekaaslaste viha on suunatud sotsiaaldemokraatide vastu, sest sotsid oma rahumeelsuses, järeleandlikkuses, erinevusesõbralikkuses, isegi naiselikkuses, on olnud kõige vihatum jõud kõigile totalitaarsetele ideoloogiatele ja türannidele Leninist Hitlerini. Elukultuuri pehmed väärtused ei saagi sümpatiseerida surmakultuuri karmile kompromissitusele.
Huvitaval kombel on kõvad väärtused sümpaatsed ka paljudele intellektuaalidele Nietzschest Laignani. Siin on juurdunud veendumus, et kusagil on midagi ilusamat, puhtamat ja põlisemat. Religioosses sfääris näeme põgenemist lõdva elukultuuri käest askeetlikusse jumalavalda. Sulev Keeduse ja Madis Kõivu filosoofilises linateoses „Kirjad Inglile” saabub kodumaale Johannes Kirotaja, identiteedi kaotanud maailmarändur, väljaspool elu seisev hõljuk-inimene, kes ei kuulu ühtegi kultuuri, ei idasse ega läände, ei surma- ega eluvalda. Teekonnal kohtub ta neurootiliste naistega ja mõne üksiku nõrga mehega, kes kõik visklevad eksistentsi puntras, kriiskavad rahuldamatuse käes, tõmblevad meeleheites, lösutavad stuuporis, paarituvad tundetult või hüsteerias, domineerivad või alluvad – ühesõnaga kehastavad läänelikku elu kogu selle dekadentlikkus absurdis. Ning peategelane hakkab tagasi ihalema seda „elu” välist elu, selget, puhast ja puritaanlikku olemist, mida kehastab talle idamaine kaunitar Zafia (Sophia = tarkus), kellest mitte just väga paradoksaalsel moel sai enesetaputerrorist, kes lasi õhku sedasama põlgust tekitavat lääne elukultuuri. Mulle tundub, et selline mõttelaad sümpatiseerib paljudele kodustele moralistidele, kes jutlustavad vana Euroopa vääramatut allakäiku. Loetagu kas või Ülo Vooglaiu viimase aja kirjutisi.
Keskkonnateoreetik Kristjan Piirimäe vahendab moodsat evolutsioonipsühholoogiat, mis on püstitanud hüpoteesi, et inimkonna genofond ei kujunenud välja tsivilisatsiooni ehitamise käigus, vaid palju varem, selle miljoni aasta vältel, kui meie esivanemad asustasid savanni. Oma grupi ellujäämiseks savannis oli oluline ksenofoobia, liigisisene tapmine ning vastuvaidlematu liidrile allumine, aga ka vajaduse korral grupikaaslaste ohverdus ning eneseohverdus. Keerulist formaalloogilist mõtlemist asendas kuuletumine käskudele ja keeldudele.
Saatse külas diskol
Praegu, kus me peame toime tulema keerukas ja kompleksses ühiskonnakorralduses, oleme ikka põhiosas varustatud neoliitikumis välja arendatud aparatuuriga ning pole ime, et koostöö ning pikaajalise ühisstrateegia asemel on meil võõraviha ning ainult oma huvidest lähtumine. Majanduspoliitikas me kuuleme tihti vulgaardarvinistlikku argood „tugevam jääb ellu” või „kiired söövad aeglasi”, poliitikas aga elutarkust, et „riikidel ei ole sõpru, on ainult huvid”. Küsimus pole isegi makrotasandis: kui Värska mehed käivad naabruses asuvas Saatse külas diskol, saavad nad kolakat mis tolmab.
Surmakultus pole ainult äärmuslaste tallermaa. Meile meeldivad ju kangelaslood, kus romantiline protagonist on valmis millegi üllama nimel ohverdama oma elu. Me peatume aupaklikult sammaste ees, mis on püstitatud ennast ohverdanud sõdalastele. Meile meeldib Hamlet, kes õigluse nimel otsustab normaalse elu asemel valida laibakuhjad. Me austame Kristust, kes abstraktse idee nimel läks vabasurma. Teate mõnd teismelist poissi, kes verisele tapamängule eelistab mõnd leebet arvutimängu, kus tuleb purustada värvilisi õhupalle või paigutada klotse? Aga vahe on selles, et meie, lihtsurelikud, elame siin elu sfääris, kust aeg-ajalt ohutust kaugusest heidame mõne hirmunud, aupaklikku või imetleva pilgu sinna, kaugesse ja kõhedasse surmaalasse, siis nemad seal treenivad oma keha ja vaimu selleks, et maandudagi ükspäev sinna tsooni, unistades hävitada tee peal nii palju kui võimalik. Moskva pantvangidraamas osalenud t?et?eeni mustad lesed olid nii surmapõlglikud seepärast, et nad tegelikult ongi vaimselt viidud elu ja surma piirile, pärast lähedaste kaotust oli nende ainus eesmärk ka ise surma saada. Breivik pole kangelane mitme jaoks mitte sellepärast, mis ta korda saatis, vaid sellepärast, et ta ise ellu jäi.
Tavaolukorras on elukultuuri esindaja jaoks surmakultuuri kultiveeritavad väärtused äärmiselt vastutustundetud. Minu ema ütleb, kui kuuleb kellegi enesetapust, et see on kohutavalt arg ning egoistlik tegu. Vastutustundetu mahajääjate vastu. Argpükslik, sest alati on palju raskem edasi elada. Palju rohkem mehisust nõuab igapäevase eluga hakkama saamine, lähedaste eest vastutamine. Ühesõnaga – elu nõuab rohkem kui surm.
Lõpetuseks üks anekdootlik meenutus. Kui teisaldati Nõukogude tundmatu sõduri monumenti Tõnismäelt kui meile ohtlikku vastase ideoloogilist sümbolit, propageerisin üht alternatiivset lahendust. Nimelt, milleks ära viia, kui saab juurde tuua? Võiks ju püstitada pronkssõduri kõrvale veel mõne monumendi. Et tal seal nii üksik ei oleks. Monumendi langenud eesti sõdurile. Ning langenud saksa sõdurile. Mälestusmärgi elavale sõdurile. Igaühel võinuks olla monument, mida kummardamas käia. Keskerakondlastele oleks seal Savisaare monument, reformaritele Ansipi büst. Mükoloogidele oleks seeneniidistikku uurimas Erast Parmasto pronksist kuju ning astronoomiahuviliste rõõmuks silmitseks mõtlikult tähistaevast Jaan Einasto väärikas figuur. Nii muudaks me monumendi semiootilist aurat - annaks surmakultuslikule objektile elujaatava sisu. Kuigi, tunnistan, et mu idee oli utoopilist laadi, oleks see siiski vältinud mõndagi tarbetut vastasseisu eri kangelasmüütidesse uskujate vahel. Davaite rebjata zit druzno!
