Elulood

24. veebruaril 2000 ilmub ühenduse Eesti Elulood ja Eesti Kirjandusmuuseumi ühise projekti "Sajandi sada elulugu" ning kirjandusmuuseumisse kümne aasta jooksul kogutud elulugude valiku põhjal koostatud 1000-leheküljeline koguteos "Eesti rahva elulood " I-II osa.

Selles on sada tavalise ja tuntud inimese elulugu, mis moodustavad omalaadse läbilõike XX sajandi Eesti ühiskonnast, alates sajandi algul sündinutest ning lõpetades vastsete koolilastega. Raamatud koostas Rutt Hinrikus, kaaned maalis Jüri Arrak, kirjastas Tänapäev.

Teose patroon on Eesti Vabariigi president Lennart Meri.

Tänane Eesti Päevaleht avaldab väikesed killud neist selle sajandi elulugudest.

Raimo Loo sünniaasta 1929

Istun "sõrukaga" oma katuse all, tuba soe, leib laual ja vahel pudel kõhurohtu ka. Mis sa inime ikka rohkem igatsed või ahnitsed? Vahel tulevad poisimürakad meid vaatama. Pole ma oma elus kellelegi alt üles vaadanud, aga poisid on minust pikemad ja olen märganud, et mu püksid on justkui pikemaks veninud.

Vanem poiss on juba 42, töötab ühes filmikompaniis. Noorem poiss on 32 ja võmm, punase kuuega Kanada ratsapolitseinik. Tema hing ei kannata kontorilaua taga istuda, vaba taevas peab pea kohal olema, peab saama jahil käia, kala püüda, kurjategijaid, indiaanlasi ja eskimoid taga ajada.

Lapselapsi minu silmad vist ei näe ja Loo nimi kaob. Vanema poisi abielu läks "puhki" ja noorem poiss, kelle naine on ka punase kuuega võmm, lapsi ei taha. Raha on armsam kui lapse peed pühkida. Ma ei saa tänapäeva noortest aru.

Nii et vaatan televisiooni, loen lehti ja raamatuid ning proovin aru saada, kui lolliks see maamuna on läinud. Kõpitsen maja ümber, käin koeraga jalutamas ja olen iga päev vikatimehe jaoks valmis. Käidud, nähtud, tehtud juba küll.Veni, vidi, vici?

Kodumaa, kalli Eestiga, pole mingit kontakti olnud sellest ajast saati, kui säält 1944 tiblade eest põgenesime. Isake Stalin hoolitses selle eest, et kõik sugulased Siberis kärvasid. Mõni üksik, kes pääses, on ka kõrvad pea alla pannud ja parematele jahimaadele läinud. Siin Torontos on eestlasi rohkem kui kirjusid koeri, kui minu naise sugulasi.

Elu oleks ilus, ainult naise sugulased vahel nöögivad selle ära. Sellest on juba palju aastaid tagasi, kui läksime Toronto eestlaste üliõpilaste uusaastaballile. Piletid olid päris kallid, aga lauad olid täis igasugu sööke, lugemata hulk viina ja ?ampusepudeleid. Härradel olid frakid ja kikilipsud, daamidel pikad kleidid. Kõnesid peeti pool ladina ja pool eesti keeles. Üks hull vehkis mingi Eestist toodud korporatsiooni mõõgaga ringi ja lubas Eesti vabastada.

Kõik rääkisid nii viisakalt ja peenelt, vaatasin, et on üks hukka läinud uusaasta õhtu. Aga paari tunni pärast olid härrade frakisabad lõhki kärisenud ja kikilipsud viltu. Üks daam tegi laual tantsu ja härrad jõid kõrge kontsaga kingast ?ampust, pidi olema üliõpilaste traditsioon. Pistku see kus seda ja teist. Oma teada olen ka päris ropu suuga mees, aga "haritlaste" kambas jäin jänni. Siis ütles naine vaikse häälega: "Lähme nüüd koju."

Minna Tshudesnova, sünniaasta 1918

Olin 17 saamas ja enda arust oli elutarkust raamatutest saadud küllaga, kui meie koolimajja jõudis uus ja noor koolmeister, kohvrikene näpu otsas ja viiulikast kaenla all. Koolimajas hakkas helisema viiul. Viiul küll, aga mängija polnud põrmugi printsi moodi. Ei pikka kasvu, ei siniseid silmi, peale selle veel prillidega, mis varjasid silmad hoopiski.

Kui nägin, et silmad polnud pruunid, vaid hoopis rohekashallid, lasksin tema viiulihelisid juba ligemale. Laulukoor, mille ta organiseeris, oli iseasi ja need laulud, mis kõlasid vahepeal, hoopis teine asi. Seletamatu magnet tõmbas meid üksteise poole, viiul helises ja laulis.

Ruut oli Rõugest pärit, ta jutustas sealsetest kaunitest kohtadest. Mõned kuud möödusid ja meie tahtsime ainult koos olla. Ruut mängis ja mängis. Millised laulud: "Õrnpunased purjed", "Õhtul laulan sul, uu- u-uu", "Neiuke, kallike, kuula, kuis süda mul lööb".

Kord, kui meil oli väga hea olla, võttis ta kõvasti mu käed pihku ja ütles lihtsalt: "Ma olen kommunist." Kohkusin südame põhjani. Kuidas? Need on ju riigikukutajad? Istuvad vanglas? Koolis laulsime iga aasta 1. detsembril: "Puhake, paremad pojad, pärjatud olgu te kalm..."

Miitingul räägiti, kes on kes. Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril pani ema parima siidräti pähe, isa lipsu kaela, lapsed võeti kaasa koolimajja, kus toimus pidulik koosolek sütitavate kõnedega. Kõik tõusid püsti ja laulsid: "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm..." Koduõues masti otsas lehvis sinimustvalge lipp. Kõik oli olnud nii turvaline. Ja nüüd olin mina armunud riigikukutajasse. Kommunisti. Seda andis üle elada.

Linda Põldes, sünniaasta 1928

Meeles on 24. märts 1949, tööpäev vallamajas. Õhtupoole pidi valla aktiiviga, nagu sel ajal räägiti, kohtuma tulema seltsimees Karotamm isiklikult. Päeval koristasime, tegime loosungeid, kohale tuli raamatukauplusest raamatute müük, hiljem einelaud värskete saiade ja muuga. Päeva teisel poolel tulid, õigemini olid kohale kutsutud kooliõpetajad, rahvamajade-raamatukogude juhatajad, külanõukogude esimehed-sekretärid.

Oodati, oodati. Karotamm oli ikka veel tulemata, valla partorg käis rahustamas ja lubas, et Karotamm on teel. Kedagi lahkuda ei lubatud, laulsime, et aega viita, kuid õhkkond muutus järjest närvilisemaks. Usun, et kõik olid veendunud, et midagi on viltu, et Karotamm ei tule.

Ja siis see algas. Kell 12.00 öösel suleti uksed, telefonid peale partorgi kabineti oma lülitati välja. Rahvas muutus aina närvilisemaks. Oli selge, et midagi hullu on teoksil, võib-olla mõni vanem aimas, mis tulemas, meie, noored, mitte.

Väljast kostis autode mürin, sisenesid mundris mehed relvadega. Kas nad olid tavalised sõjaväelased, julgeolekumehed või piirivalve, ei tea. Rahvas käsutati suurde saali, ei mäletagi, kes kandis ette Ministrite Nõukogu määruse, mille alusel kuulusid ENSV territooriumilt väljasaatmisele kodanlikud natsionalistid, kulakud (vereimejad) ja kõik Nõukogude võimule vaenulikud elemendid.

Lisati, et olemegi kokku tulnud selleks, et seda määrust täide viia. Hakati moodustama gruppe, keda sõjaväelastega kaasa saata, et "eesti rahva tahet täita".

Siis äkki, nagu oleks mind uss nõelanud, hüppasin teiste hulgast ette ja teatasin, et mina ei lähe. Mul ei olnud aega mõelda, mis saalis toimuma hakkab, tundsin ainult, et asi ei ole õige, et toimuma hakkab kohutav vägivald.

Saal jäi vaikseks. Minu juurde tuli sõjaväemundris mees (oli vist julgeolekust), viis mu saalist välja käskjala tuppa, mundrimees jäi ukse taha valvama. Saalist lahkudes kuulsin veel, kui kohe peale minu väljaastumist võttis sõna nooruke valla komsorg ja ütles: "Mina lähen, lähen maksan kätte oma isa eest, kelle sakslased tapsid."

Tagantjärele olen mõelnud, et ta isa tapsid või lasid tappa hoopis teised inimesed, sest komsorg ei olnud meie vallast pärit. Tema aga läks süütuid inimesi Siberisse saatma, neid une pealt äratama. Arvasin, et nüüd on kindel Siberi tee jalge all. Imelik, et ei tundnud isegi hirmu.

Elmine Otsman, sünniaasta 1924

Mina ei teadnud midagi endisest Eesti Vabariigist, ei teadnud isegi seda, et on olemas oma ilus sinimustvalge lipp. Tuleb välja, et minu aeg oli täis pettust ja valet, selle tõttu purunesid ka kõik mu eluideaalid kildudeks. Neid enam kokku liita ei saa.

Usun siiski, et on miski, kes kogu elu on meie peret kaitsnud ja hoidnud. Usk, usupühad isegi jõulud on mu ellu tulnud nii hilja. Uskusin inimestesse maa peal, kuid olen neis rängalt pettunud. Kui suudaks uskuda, et Jumal on olemas! Kalev Raavegi oli hiljaaegu veel partei- ja majandijuht, nüüd on ta EELK Halliste ja Karksi koguduse hingekarjane. Oma kommunistikarjääri lõpetas ta ülekohtuselt vanglaseinte vahel.

Nõukogude süsteem ei sallinud ettevõtlikke inimesi, kes olid iseseisvad ja energilised. Sellisele süsteemile meeldisid harimatud, kuulekad käsutäitjad. Mina sündisin, kasvasin ja töötasin Nõukogude korra ajal.

Sattudes Eestimaale oli kord sama. Kust ma pidin teadma, et siin oli olnud kõik teisiti ja nüüd on see väike armas riigike okupeeritud. Seda märkasin kohe, et inimesed on töökamad, korralikumad, et eesti keel on nii kauni kõlaga, tundsin, et siin on mu tõeline kodu.

Olin ülimalt õnnelik, kui targad ja hakkajad eestvedajad saavutasid lahkulöömise Moskva diktaadist, et omaette edasi minna, alguses kas või üle kivide ja kändude. Uue puhul seisavad alati raskused püsti ees, tahes-tahtmata. Eesti jonn peab sellest üle olema ja edasi pürgima.

Vead ei jäänud ka siin tulemata. Kui varem nägin talude lõhkumist ja selle tagajärgi, siis nüüd elasin üle vastupidise lõhkumise -- kolhoosid ruttu laiali, kõik ära jagada ja talud püsti panna. Lugupeetud linnahärrad, kas siis maal saab midagi niisugust teha? Aastakümned ehitati kolhoose ja nüüd tahtsite aastaga kõik ümber pöörata!

Nüüd on jälle tagajärg käes: maal on suur segadus ja noored ei leia rakendust. Talu üles ehitada ei ole sama mis üle põllu minna. Selleks kulub väga palju raha, aega ja vahendeid. Palja käega ei tee midagi. Ja kus on õiged taluperemehed ja -naised? See kõik ei tule üleöö. Järjepidevus on ajatolmu varisenud. Ainult aeg võib midagi muuta.

Jüri Mõis, sünniaasta 1956

Ühel päeval astusid mu kabinetti kaks meest -- Hannes Tamjärv ja Rain Lõhmus. Ütlesid, et nendel on valmis panga projekt. Olin varem uurinud, et kas saaksin tööd Tartu Kommertspangas. Juba olid olemas Keila Pank, Tallinna Pank ja Virumaa Kommertspank.

Neil olid ilusad välismaa autod, nad olid uhked ja kadestamisväärsed. Teadsin, et inimesed seal ei ole vaimselt võimekamad kui mina. Miks mina ei võiks midagi samasugust teha? Mul olid mõned sõbrad, kes olid eraäris hästi edenenud. Üks neist, Jüri Vips, viis mind kokku Moskva panga Menatep meestega. Leppisin kokku, et hakkan Tallinnas Menatepi filiaali tegema. Eesti Pank ei andnud luba. Heldur Meerits ütles, et ei saa ja kõik.

Kui Hannes ja Rain oma ettepanekuga tulid, olin mina kohe nõus. Raha neil oli. Nad olid laenanud rublasid, ostnud dollareid ja kuu aja pärast need poole suurema summa eest maha müünud. See äri oli nagu ühesuunaline tänav, kus kaotajaid justkui polnudki. Liitusin sellega.

Meist kolmest ei olnud keegi pangas töötanud. Mina olin Ameerikas paaris pangas käinud, aga ega ma eriti aru saanud, mida nad seal täpselt tegid. Alguses Hannes ja Rain aina filosofeerisid pangast. Nende jutt oli minu arvates elukauge.

Nad unistasid olemasolevate süsteemide eiramisest ja kohe modernse rahanduskeskuse loomisest. Mina oponeerisin tugevasti, et me peame alustama olemasolevast. Ma ei suutnud neid veenda ja otsustasin loobuda. Mul oli häid pakkumisi välisfirmadelt, mis olid Eestisse tulnud.

Et meie meeskond laiali ei läheks, küsis Hannes Tamjärv, et ütle need tingimused, mille täitmise puhul sa jääksid. Seadsin tingimuseks, et kahe nädala pärast avame panga uksed. Võtame kliendid ja hakkame siinsamas tavalises kontoritoas panka pidama. Hannes ütles "jah" ja me alustasime 1. juulil 1991. aastal.

Sattusime oma Hansapangaga väga õigesse lainesse. Tegime plaani, et panga maksimaalseks suuruseks on 40 inimest. Aasta lõpuks töötas juba 60 inimest. Alguses olime juriidiliselt Tartu Kommertspanga filiaal. Kui tuli aktsiaseltside seadus, muutusime 1992. aasta jaanuaris iseseisvaks pangaks. viis miljonit rubla oli panga põhikapital. Kõige soodsama vahetuskursi ajal oli see ainult kolm tuhat dollarit!

Oli kohutavalt pingeline aeg. Meil oli raha. Me saime osta kõike uut. Me õppisime. Me tegime. Me ei läinud ulakaks, ei hakanud jooma, ei kippunud nautima head elu. Olime korralikud peremehed.

Sören Ruutsoo, sünniaasta 1974

Esmaspäeval, 7. jaanuaril 1991 algas kool ja ema oli selleks ajaks tagasi Eestisse tulnud. Saabusin kolmapäeval, 9. jaanuaril koolist ning ehitasin endale suure nälja kustutamiseks kaks võileiba. Panin need just uuni sse soojenema, kui ema sõna otseses mõttes välisuksest sisse lendas ning teatas, et Moskvas on jama lahti, Leedus olevat tankid sees ning et meie lennuk lahkub poole tunni pärast, juhul kui me üldse Eestist välja saame (ma olin juba 16, kuid endiselt passita ja sõjaväe arvele võtmata).

Takso ootavat maja ees. Ema ütles, et ma eluga teeks, sest mingi siseinfo olevat talle teatanud: on minutite küsimus, millal meie piir kinni läheb. Visaku ma ühte kotti imekiirelt kõik, mida pean kalliks ja hädavajalikuks.

Kui aus olla, ei saanud ma mitte mõhkugi aru, mis toimub. Vähemalt esimesed minutid mitte. Kuna ema hääletoon vastuvaidlemist ei kannatanud, asusin asju pakkima. Panin mõned asjad kotti, tõstsin seejärel välja ja asendasin teistega, kuni lõpuks loobusin ja võtsin Carmenile kõne ning ütlesin, et ma nüüd lähen. Küsimusele, millal ma tagasi tulen, oleks ma sel hetkel isegi vastust tahtnud saada. Kuid ma ei teadnud vastust.

Ema jutu järgi lahkusime me võib-olla igaveseks. Kuidas ma Carmenile seda pidin ütlema... Ta tahtis saatma tulla, kuid selleks ei olnud enam aega. Olime uksest välja astumas ning lennuki väljumiseni oli jäänud vähem kui veerand tundi. Kuulsin vaid ta nuttu, enne kui ema telefonitoru mul käest hargile pani ning mu kättpidi uksest välja vedas.

Ma loodan, et ükski inimene ei pea enam kunagi oma kodust niimoodi lahkuma, nagu seda tegime meie emaga tol pärastlõunal. Ühtäkki, vaid ühe hetkega muutus kogu ümbritseva tähendus ja väärtus. Ma vaatasin oma sünnikodu läbi maja eest lahkuva "Volga" akna ja oleksin, mäletan seda eriti selgelt, tahtnud karjuda, nutta, jalgu trampida, vastu hakata... kuid ei suutnud isegi nutta mitte.

Kogu maailm tundus sel hetkel nii ebaõiglane. See kõik oli kogunenud ja jäänud kinni kõrisõlme piirkonda, pakitses ning ootas väljapääsu, mida ei tulnudki. Järgmisena leidsin ennast, seesama pakitsus endiselt kurgus, lennuki illuminaatorist abitult välja vaatamas.

Mäletan, et üritasin meeleheitlikult viimse võimaluseni säilitada silmsidet maaga, et siis see viimane pilt kodumaast endale igaveseks mällu suruda. Lahkusime teadmises, et võib-olla ei saa me siia enam kunagi naasta. Vantaa lennujaam võttis meid vastu rõske ja tuulisena.

Rannar Susi, sünniaasta 1957

Elame maal, kauges Võrumaa külas. Maatingimused on rasked. Novembris 1998 ei olnud mul telefoni, on mustvalge telekas ja sapakas. Naine ütleb, et niimoodi nagu meie sinuga ei ela tänapäeval mitte keegi. "Ma käin kodudes ja näen, kuidas inimesed elavad. INIMESED ELAVAD HÄSTI, issikene," ütleb naine. Kindlasti on tal õigus. "See, et meil raha ei ole, ei tähenda, et raha oleks ilmast otsa lõppenud," ütleb ta. "Inimestel on raha palju." Nii on.

Ma olen usklik inimene, millest eelnevas loos üldse juttu pole. Sisimas usun, et meid naisega on teineteisele kasvatatud ja hoitud. Usun, et Issand hoiab mind millegi jaoks varuks ja alal. Miks muidu on mind siia kaugesse kanti toodud.

Pommitama hakatakse ju esimesena suurlinnu. Ma usun, et Issand näitab, mille jaoks ma siin olen. Ja üldse: meeste võimalused vanemas eas paranevad, sest korralikke mehi on väheks jäänud. Usun, et midagi suurt ja üleilmset on õhus.