ENDRIK RANDOJA: Suvetragöödia ettevõtlikkusest

Töötajad mõtlevad liiga tihti vaid sellele, kuidas päev mõnusalt õhtusse veeretada.

Proloog

15 aastat ettevõtlust on seljataga. Riik ja organisatsioonid näevad välja lääne standarditele vastavad. Ettevõtete omanikud loobuvad tegevjuhtimisest. Peale kasvavad noored. Eesti on EL-iga liitujatest konkurentsivõime edetabeli tipus.

Esimene pilt

Kesksuure Eesti ettevõtte sekretäri laud. Heliseb telefon. Soovitakse müügijuhti. Sekretär teatab, et müügijuht on majast väljas. Palutakse mobiilinumbrit. Sekretär ütleb, et tal ei ole lubatud müügijuhi numbrit avaldada. Potentsiaalne ostja loobub...

Teine pilt

Suurettevõtte avalike suhete juht teeb oma igapäevaseid toimetusi. Ta saab e-posti teel teate, milles soovitakse tutvustada meedias tema ettevõtet ja ettevõtte juhti. Ta peab ainult koostama lühikese tutvustuse. Suveaeg. Ei viitsi. Parim vastus on: ei ole ettevõtte strateegiaga kooskõlas.

Kolmas pilt

Väikeettevõttes toimub koosolek, kus juhid küsivad töötajatelt tagasisidet. Töötajad kurdavad, et juhid ei kaasa neid piisavalt ettevõtte otsustesse. Otsustatakse, et edaspidi kaasatakse. Pärast kaht kuud eksperimenteerimist sellest loobutakse. Töötajatelt ei tule aruteludel ühtegi sõna.

Neljas pilt

Eesti teadusasutus. Teadustöö objekt on parasjagu kohaliku avalikkuse huvi ja kriitikatule all. Juhtivtöötajale tehakse ettepanek teadustöö olemust avalikkusele ja arvamusliidritele tutvustada. Juhtivtöötaja loobub.

Epiloog

Iga päev on meie ümber nii palju kasutamata võimalusi. Liidrid räägivad särasilmi sellest, mis võiks olla, töötajad vaatavad, kuidas päeva võimalikult mõnusalt õhtusse veeretada. Eriti suvel. Kas tundub tuttav?

Mis on saanud sellest edumeelsest ja edasipüüdvast Eestist? Kas tõepoolest on meie ambitsioonide piir eluasemelaenu tasumise võime, maja uuselamurajoonis ja kord aastas puhkusereis? Kas ainult liidrid peavad vankrit vedama? Kas ei võiks täna olla see päev, kus igaüks suhtub oma tööülesannetesse nagu omaenda väikesesse firmasse? Päev, mil esitatakse juhile mõni väärt algatus, kartmata initsiatiivi karistamist tööga? Kas ka juhid ei peaks mõtlema, ons nende töötajad endast maksimumi andmas või on ehk eesmärgid liiga madalad?

Sellist tragöödiat mängitakse Eesti ettevõtetes iga päev. Ülaltoodud näited pärinevad progressiivsete ettevõttejuhtide kogemustest. Kui lugeja tunneb kas või hetkeks, et tema organisatsioonis on võimalikud samasugused olukorrad, ehk peaks ta siis mõtlema sellele, kuidas oma töötajates ettevõtlikkust kasvatada!

Endrik Randoja, Tartu juhtimiskonverentsi korraldaja