ENE POLL: Vähid tulevad välismaalt
Vähid pole esimesed kohalikud maiuspalad, mis meie toidusedelist kadunud. Tasahilju oleme ilma jäänud oma kaladest (rääbisest on eriti kahju), aed- ja juurviljadest ning marjadest.
Põhjusi on mitmeid ja oleks rumal hakata süüdistama kohalikke ametnikke või Euroopa Liidu põllumajandusdotatsioone. Jah, mõne on viinud haigused, põud ja külm, teised ei suuda tõepoolest konkureerida. Näiteks kodumaist küüslauku naljalt ei leia, igal pool on aga saada ilmetuid ja maitsetuid valgeid kerasid Hiinast ja Hispaaniast.
Üldse tundub, et jumal on võtnud just Peipsi kandi toidutootjaid eriliselt nöökida. Rääbis on järvest kadunud, sibula- ja küüslaugumüük ei edene, sel jahedal kevadel pole midagi head loota ka kurgikasvatajatel.
Lõhega põhjarannikul on vastupidi. Aastatepikkused ühised jõupingutused Põhja-Eesti jõgede puhastamisel ja taasasustamisel kalaga hakkavad tasapisi vilja kandma. Lõhe on valdavalt ikka veel välismaine, aga vähemasti lootus on, et kunagi on ka oma jõgedest püütud kala jälle toidulaual. Muidugi on lõhe punane peenkala, vaevalt keegi rääbise või räimega samalaadset kulukat kasvatustööd ette võtab. Jääb üle ainult loota loodusele, kes siis kas võtab või annab.
Teadlastel on väga lahknevaid seisukohti ses osas, millist toitu aastatuhandete viisi paiksete inimeste organismid üldse vastu võtavad. Kas ainult lähiümbruses (mõnesaja kilomeetri raadiuses) kasvanu, mille mikroorganismidega ammu kohanetud? Või kannatab magu ka kaugemat kraami. Küsimus pole ainult seedimises, vaid ka keskkonnateadlikkuses ja patriotismis. Selles, kas võtame looduselt ande mõõdutundega, nii et jätkub ka tulevastele põlvedele. Ja selles, kas eelistame teadlikult kodumaist toitu välismaisele, mõistagi seda, mis kodumaal kasvab.
Meie jõevähi olemasolu või puudumine toidulaualt ei muuda märgatavalt meie elukvaliteeti. Aga liigilist mitmekesisust peetakse üle maailma oluliseks väärtuseks ja selle säilitamise nimel tehakse jõupingutusi. Kusjuures asi on kaugel ärilistest eesmärkidest. Me räägime inimese vastutusest, seda kindlasti nende liikide puhul, mille halvas käekäigus inimene on osaline.
Võimalik, et kõik vähid oleksid Eestis otsa saanud ka juhul, kui keegi neid kunagi poleks püüdnud. Igatahes on elujõuliste populatsioonide säilimine seoses massilise väljapüügiga vähem tõenäoline kui püügita. Mingid vähikasvatuse alged on Eestis olemas. Aga kaugeltki mitte sellised, mis võimaldaksid paari-kolme aasta pärast hõisata, et vähk on tagasi ja massilisemalt kui kunagi varem.
