Eneken Tikk: robotite õigusruum ei peaks olema eelkõige küsimus uuest seadusest
Sõltumata sellest, kas teie robot on alles poes, näksib vaikselt kolletavat muru või õpib alles sujuvat pidurdamist, puudutab küsimus robootika ja õiguskorra arengust iga eestlast. Robotid ja nende kasutus ühiskonnas on eluviis, millele Eesti on IKT-le tugineva riigi- ja ühiskonnakorraldusega juba paari aastakümne eest „jah“ öelnud.
Et robotid on mõne aja möödudes elu igapäevane osa, on möödapääsmatu. Küsimus on, kas elukorralduse muutudes on paratamatu ka õiguskorra muutus või suudab tänane õigussubjekt – inimene – kohandada õigusmõtlemist ja õigusemõistmist viisil, mis arvestab ühiskonnas toimuvate, ka kõrgtehnoloogiliste, arengute ja muutustega. Samuti, kas esmajoones peaks keskenduma tellijate-tootjate-kasutajate vastutusele, kui tehnoloogia areng käib selle loojate mõistusest üle, nagu arutlesid hiljuti Postimehes Karmen Turk ja Maarja Pild.
Mõistagi võime jõuda järeldusele, et kehtivast õiguskorraldusest tulevikuühiskonnas ei piisa. Probleemipüstitus ei peaks aga olema eelkõige küsimus uuest seadusest. Alustada tuleks põhimõttelistest küsimustest – kas ja kuidas robotid meie ellu peaksid sobituma, millised muutused ja riskid nende kasutuselevõtu ja integreerimisega ühiskonnas ning poliitikas kaasnevad, ja kas ning kuidas on need muutused ja riskid lahendatavad olemasolevate õigusaktide toel.
Õiguskord on loogiline ning hierarhiline struktuur, mida on lihtne paigata üksnes juhul, kui vundament lappi toetab. Roboti kui õiguste ja kohustuste kandja on õiguskorra jaoks enam kui pisiparandus. Tehisintellekti õigusaktides lahtimõtestamine nõuab selle süvitsi mõistmist. Selles kontekstis võiks robootika ning laiemalt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ja õiguskorra arengu küsimused võtta päevakorda laiemalt kui nende üksikud funktsioonid või kasutusalad.
Mõni nädal tagasi kutsus Eesti ettevõtja Markus Järve koostöös maailma juhtivtöösturi Elon Muskiga ÜRO-d üles takistama tehisintellekti kaasavat võidurelvastumist, kaitsma tsiviilisikuid robotrelvade eest ja vältima tehisintellektil põhinevate tehnoloogia destabiliseerivat mõju maailma arengule.
Sarnane diskussioon käib täna ka juba tuttava info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ümber. Küberjulgeoleku probleemid on suuresti välja kasvanud just arvutitehnika ja võrkude arendamisel laiema ohupildi ning riskide ettenägematusest või nende ebaadekvaatsest hindamisest.
Seega tähendab Eesti „jah“ kõrgtehnoloogiale vastutust selle turvalise ning ühiskonda toetava kasutuse eest, milleks läbimõeldud ning tasakaalustatud õiguskord on omakorda hädavajalik.
Eesti on võtnud väga põhimõttelise seisukoha IKT julgeoleku küsimustes, väites, et isegi niivõrd kõrge abstraktsiooniastmega regulatsioon nagu seda on riikidevaheline õigus, on piisav küberjulgeoleku küsimuste reguleerimiseks ning et uut õigust neis asjus vaja ei ole. Teisisõnu on riikide vahel jõu kasutamine keelatud sõltumata sellest, kas ründeks kasutatakse kõrgtehnoloogilist relvastust või kahureid.
Mööndes, et kunagi tulevikus võib uusi õigusnorme vaja minna, on endine välisminister ning nüüdne Globaalse Küberstabiilsuse Komisjoni juht Marina Kaljurand soovitanud esmalt pöörduda õiguse süsteemse ja põhjaliku analüüsi poole.
Sama nõu võiks järgida ka Eesti enda õigusruumi arendamisel. Kui leitakse, et robotid ei sobitu tänasele Eesti õigusmaastikule, tuleb selgitada, miks see nii on. Laiema robootika ja IKT arenguga kaasnevate õiguslike väljakutsete analüüs nõuab koostööd Eesti ettevõtjate ja teadlaste vahel.