Enesekindlus ohustab Tallinna põhjavett
Tallinna Pedagoogikaülikooli filoloogiateaduskonna dekaan
Kui teil tuleb koorem prügi kuskil maha panna, kas kallate selle järve äärde, lagedale väljale või vanasse karjääri? Loomulikult vanasse karjääri, sest tavamõtlemise jaoks on just see kõige sobivam koht prügi ladustamiseks. Sellisest mõttemallist lähtudes on keegi otsustanud, et Tallinna uus prügimägi tuleb ilmtingimata rajada vanasse Maardu fosforiidikaevandusse (vt “Maardu prügimägi sihib kirikutorni” EPL, 17. aprill 1998). Rajamist ei sega kaitseala, võimalik keskkonnaoht ega paari kilomeetri kaugusel asuv Maardu linn.
Olukord meenutab 10 aasta tagust Toolse fosforiidikaevanduse rajamise lugu. Ka tookord väideti, et keskkonnaohtu ei ole. Kui kaevandamiskava ajakirjandusse sattus, räägiti sellest sama kindlas kõneviisis nagu praegu Maardu prügimäest. Õnneks ei saa keegi kunagi teada, kas õigus oli ekspertidel, kes ütlesid, et kaevandus põhjavett ei ohusta, või neil, kes arvasid, et pool Eestit võib jääda kuivaks.
Eesti rahvas arvas, et ei tasu riskida ja suutis Toolse kaevanduse rajamise ära hoida. Selline suhtumine põhineb tervel mõistusel – kui valearvestuse hind võib kujuneda liiga kõrgeks, siis on targem ettevõtmisest loobuda. Samamoodi tuleb suhtuda Tallinna prügimäe üleviimisse Maardusse.
Prügimäe planeerimisel tuleb lähtuda tervest mõistusest, mitte tavamõtlemisest. Prügihoidla on iseäranis keskkonnaohtlik põhjaveele. Et vältida saaste imbumist sinna, isoleeritakse suured prügimäed maapinnast. Kuna ei saa garanteerida, et isolatsioonikihis pole juba ehitamisel lekkeid või et neid sinna aja jooksul ei teki, siis peab prügimäe all olema looduslik vettpidav kivimikiht.
Ent lõhkamised, puurimised ja kaevamised on Maardu karjääri pinnase loomuliku geoloogilise struktuuri segi pööranud. Kui kaua see ümberkaevatud pinnas prügimäe võimalikku saastaleket kinni pidada suudab, ei tea ka kõige parem ekspert. Terve mõistus aga ütleb, et vana karjääri territooriumil on põhjavee saastumise risk suurem kui mõnes kohas, kus pinnase geoloogiline struktuur on rikkumata.
Üksnes see on piisav põhjendus, et prügimäge Maardu karjääri mitte rajada.
Sisseharjunud mõtlemismalle on raske murda. Pealinna uut prügimäge on kavandatud kakskümmend aastat. Kulutatud on hulk ametnike ja asjatundjate energiat ning riigi ja maksumaksja raha. Lõpuks on vaev hakanud vilja kandma – veel mõni valitsuse otsus ja võib asuda ehitamisele. Kas on vaja, et keegi küsib: aga kui prügimäe saastaleke rikub põhjavee? Aga mis siis, kui prügimäe raskuse tõttu vajub karjääri täitepinnas ebaühtlaselt ja isolatsioonikiht selle tagajärjel rebeneb? Lihtne on vastata: “Kõik on korralikult läbi mõeldud ja kasutusele võetud kõikvõimalikud ohutusmeetmed.”
Ternobõli katastroofi ei pidanud samuti juhtuma ega Titanic uppuma. Ometi läks kõik vastupidi.
Ükski insener ei suuda kõike ette näha. Seetõttu tuleb olla äärmiselt skeptiline kinnituste suhtes, et õnnetused on välistatud. Kui on võimalus keskkonnaohtu veelgi vähendada, siis tuleb seda teha, mitte aga enesekindlalt öelda, et kõik on juba isegi piisavalt kindel.
See inimene, kes paarkümmend aastat tagasi tuli mõttele teha Tallinna prügimägi Maardu karjääri, elas hoopis teistsuguses maailmas kui meie praegu. Vaevalt mõtles ta keskkonna saastumise peale nagu meie praegu. Vaevalt kujutas ta ette, kui suur on 21. sajandi prügimägi. Vaevalt teda üldse häiris põhjavee saastumise võimalus.
Olen sellest inimesest vist oma kolmkümmend aastat noorem ning mind puudutab põhjavee saastumine otseselt. Mis siis, kui mingil põhjusel varsti pinnavett enam kasutada ei saa? Kunagi läheb põhjavett nagunii vaja. Ja mulle ei meeldi üldse, kui seda ei saa tulevikus kasutada, sest minu põlvkond ei võtnud puhtast tavamõtlemise laiskusest kuulda terve mõistuse häält: prügimägi tuleb rajada geoloogiliselt vähem ohtlikku paika, kui seda on Maardu karjäär.
