Pean igasugu leeride juttu erakonna sees väga ebavajalikuks. Täna ei ole ju meie ees vaidlus selle üle, kas Keskerakond peaks endiselt ellu viima oma põhimõttelisi seisukohti, kas me peaksime endiselt seisma kõigi Eestimaal elavate inimeste eest või taotlema progressiivsemat maksusüsteemi.

Tänane valik seisneb selles, keda soovitakse näha Keskerakonna esimehena, ehk kes on sobivaim inimene viimaks ellu Keskerakonna poliitikat.

Keskerakonnal on vaja kongressi, mis aitaks lahendada kerkinud valusaid mureküsimusi ning usalduskriisi. Meil on vaja kongressi, kus kiidetaks heaks vajalikud põhikirjamuudatused, mis tagaks, et keegi erakonna juhtfiguuridest ei saaks enam ilma juhatuse eelneva nõusolekuta parteile peale võtta taolisi kohustusi, nagu oleme näinud ilmsiks tulnud garantiikirjadega.

Mina soovin, et Eesti Keskerakond oleks tugev ka 25 aasta pärast. Selleks on meil vaja tänasest laiapõhjalisemat juhtimist ning esimeest, kes suudaks kaasata kõiki erakondlasi.

Minu käest on küsitud, miks ma Savisaart ei toeta. Ma pole kunagi olnud selle tõelise Eesti tipp-poliitiku vastu. Tänasest seisust ja homsest perspektiivist lähtuvalt olen lihtsalt rohkem erakonnas muudatusi soovivate mõttekaaslaste poolt. Kutsun ka Edgar Savisaart üles Keskerakonda, mida ta on aastakümneid ehitanud, koos hoidma.

Minu hinnangul on Jüri Ratas õigesti öelnud, et Eesti Keskerakonnas ei ole ühtegi üleliigset inimest. Olen veendunud, et kui Jüri peaks saama erakonna esimeheks, ei asu ta kedagi „välja sööma“ – vastupidi. Tundes Jüri Ratast juba pikki aastaid, julgen väita, et ta püüab koostööd leida ka nendega, kes on selge sõnaga tema vastu läinud. Kuid nii peabki üks liider käituma.

Erakonna juhatus otsustas vahetada Oudekki Loone erakonna peasekretäri positsioonilt välja, sest ta kaotas nende usalduse. See aga ei tähenda, et erakonna büroo oleks lõpetanud tegevuse. Büroo töötab, sealsed inimesed teevad kõik endise innukusega tööd.

Vastupidiselt hirmutamistele ja ähvardustele jätkab ka Kesknädal ilmumist ning nagu näha, on see endiselt avatud kõikidele erakondlastele ning seda vaatamata nende valitud „leerile“. Büroo on avatud kõikidele erakonna liikmetele ja esimees teab seda. Keegi ei piira ka tema liikumisi, lisaks on tal olemas büroo vahetatud lukkude uued võtmed.

Kui vaadata 5. novembri kongressi päevakorda ning korralduslikku poolt, siis tahan kinnitada, et kõike viiakse ellu korrektselt ning sarnastel alustel nagu möödunud aastal.

Delegaatide hulk on sama, esindajad valitakse endiselt piirkondade ja kogude endi juhatuste poolt ja nagu möödunud korral, on ka seekord delegaatide lõplik nimekiri salajane, et tagada võrdne ja aus konkurents erakonna juhtorganitesse.

Keskerakond peab toimetama läbipaistvalt ja nii, et otsustest saaks ühte moodi aru kõik liikmed erakonna esimehest tavalise lihtliikmeni. Olen veendunud, et nii ka talitatakse.

Ma olen nõus hiljuti Keskerakonna volikogu esimeheks valitud Kersti Sarapuuga, kes sõnas oma volikogus peetud kõnes, et Keskerakond seisab väga oluliste muutuste veerel ja meie liikmete ees on lihtne, kuid oluline valik – kas suudame ja soovime Eesti arengus kaasa rääkida või jääme olulistest otsustest ka tulevatel aastatel kõrvale?

Mina soovin näha tugevamat Keskerakonda, kes lisaks oma teemade eest sõnades seismisele suudab programmilisi põhiseisukohti ka valitsustasandil ellu viia. 5. november pakub meile selleks võimaluse.