Enn Kasak: „tark jutt” tähendab, et räägid seda, mida kõik niigi arvavad
(Teadusfilosoof Enn Kasak pajatab alustuseks, et praegu ta loeb loenguid nii Tartus kui ka Tallinnas, aga kõrgharidusreform ja ümberkorraldused ülikoolis on väga kummalised: kas siis tõesti peab muutma seda, mis on Tartu ülikooli maailma parimate piirimaile viinud? „Aga nii keerulisi asju ma ei taipa,” tunnistab Kasak. „Ma olen üle keskmise intelligentne ehk teaduses, aga alla keskmise intelligentne ühiskondlike intriigide alal.” Vaatame tema loogikatesti üliõpilastele. )
Kasak: Loogiline mõtlemine sobib ainult teatud olukordades. Mõnikord on selle kasutamine ebakohane, umbes nagu see, kui relvaomanik tõmbab rahvamassis püstoli välja ja kukub kamandama. Ega’s inimesed ei mõtle loogiliselt, kuigi nad arvavad seda. Sada tudengit on klassis, ma kutsun nad tahvli juurde. Nad kardavad tulla ja vabandavad, et tunnevad end loogikas lollina. Aga kui ma julgeks tänaval igale vastutulejale öelda, et tal on loogikas raskusi, siis juba kolmas tüüp annaks mulle kere peale.
G. Geertz on öelnud, et inimene ei talu isegi õrna vihjet, et ta võiks ehk kuidagi rumal olla. Loogika ei ole mõtteviis, mis oleks normaalsele mõtlemisele omane, aga temast on kasu näiteks teaduses, õiguses ja filosoofias. Tavavaidluses loevad teised argumendid. Kui keegi alles hommikuks koju tuleb ja siis naisele väga loogiliselt seletab, kus ta öö läbi kooserdas, siis mida loogilisem jutt on, seda kahtlasem see tundub. Aga teaduses peab argument olema loogiline.
Olete öelnud, et linn on inimeste surnuaed, aga ometi elate linnas. Kuidas nii?
See on minu valik. Aga ma elan linnas nii vähe kui võimalik. Ma olen vaba inimene. Õppejõud ei pea töö juures tunde täis istuma. Aga ma olen märganud, et kui keegi on kusagil vaba, siis alati aktiveeruvad igasugused bürokraadid ja hakkavad mõtlema, et midagi peab valesti olema: kuidas see tõbras saab nii vaba olla? Ta ju ei taipa, et tööd pole vähem, et tegelik tööaeg võib venida hommikul kuuest öösel üheni ja vahel koguni kuude kaupa. Ma kahtlustan, et ka kõrgharidusreform on muu hulgas rünnak allesjäänud akadeemilise vabaduse vastu. Et jumala pärast ei oleks kedagi, kes oleks vaba. Inimesi sunnitakse targad olema. Inimene on kohustatud ajama „tarka juttu”. Mis on „tark jutt”? „Tark jutt” on see, kui sa räägid seda, mida kõik arvavad, lisad juurde mõne fakti, ütled mõne prantsuskeelse fraasi, täpsustava arvu. Kui hakkad rääkima sisuliselt, mis ei lähe kokku tavaarvamusega, siis öeldakse, et see on nii loll jutt, et tahaks vastu pead anda.
Mismoodi akadeemiline vabadus siis löögi all on?
Akadeemiline vabadus sattus juba sellega löögi alla, kui tulid grandirahad. See tähendab, et teadlane peab lubama „mõistlikke” asju. Sa pead ajama „mõistlikku” juttu. Sa ei saa rahastajatele öelda, et ma olen loll, ma ei taipa sest midagi, aga ma tegelen asjaga. Tuleb hoopis rääkida, kui palju ma tean ja mis tutvused mul on, siis oled õige mees.
Mitteteadmist ei tohi tunnistada?
Jah, aga teaduses on esimene asi, et inimene peab siiralt taipama, et ta loll on. Mitte poosetama, ütlema heebrea keeles, et ma olen loll, et las siis teised taipavad, kui tark ta on. Paari nädala eest läksin ka paari hea sõbra, eesti kirjanikuga vaidlema. Ja siis äkitselt taipasin, et nad siiralt usuvad, et nad ongi teistest targemad. See on lihtsalt õudne. Küsimus on selles, et kõik me oleme elamise puhul professionaalid. Kõik lihtsalt ei oska rääkida – üks oskab rauda taguda, teine oskab sõuda. Aga arvata, et mina olen teistest targem – kui inimene seda usub, siis ta paneb teiste inimeste mõistmise enda eest lukku.
Ametlik Eesti räägib, et noored tegelgu loodusteaduste, füüsikaga ning vähem sotsiaalainete ja humanitaariaga. Teie aga olete liikunud risti vastupidi, füüsikast humanitaariks. Miks nii?
Omal ajal olin ma Tõravere observatooriumis üks peamisi kahureid, kui oli vaja saata kedagi kiitma universumit ja planeete. Mina tahtsin lapsest saadik teada, kuidas maailmas asjad on. Ma uskusin, et täppisteadused on tõsine asi ja kõik muu on üks loba. Nii usub suur osa füüsikuid ja Jaak Aaviksoo arvab ilmselt siiamaani nõnda. See kõik on läbitud etapp elus. Aga ma tahtsin teada, kuidas asjad on, ja mind ei rahulda, kui ma saan sellise tulemuse, mis mulle meeldib. Asi hakkas sealt peale, et miks ma saan universumit rehkendades selliseid tulemusi, nagu mul vaja on. Inimesed tahavad teatud eas teada saada, milline maailm on. Aga hilisemas eas tahavad nad saada kinnitust sellele, mida nad juba teavad. Neid isegi hirmutab see, et äkki saab teada, mis tegelikult toimub. Ma sain aru, et füüsika ei anna mulle infot, mismoodi asjad maailmas tegelikult on. Ja ma tahan teada. Katsun seda seletada: oletame, et ma mängin õudselt hästi malet, tunnen reegleid ja puha. Füüsika ongi nagu malemäng. Aga mind huvitab palju rohkem, kes selle mängu tegi ja milleks see tehti ja kes ma tegelikult olen.
Teadus siis ei anna meile aimu, mis tegelikult toimub?
Huvitav on see, et inimesed kaotavad kontrolli selle üle, mis teaduses toimub. Alles hiljuti käis üks matemaatikafilosoof Tartus rääkimas. Tänapäeval on asi selles, et ükski inimene pole võimeline mõnd tõestust ära kontrollima, see on liiga mahukas. Seal on arvutid ja muu. Tõestus on siis adekvaatne, kui matemaatikud arvavad, et ta on adekvaatne.
Tõestus vajaks ise tõestust?
Aga me ei ole selleks enam võimelised. Nüüd on tekkinud olukord, kus teadus liigub laiuti ja süvitsi – pea ei tea, mida saba teeb. Ühe eriala inimene on kaitsetu plära eest teiselt erialalt. Füüsikule võib ajaloost igasugust plära ajada – ta võib silda visata. Ajaloolasele võib aga füüsikast rääkida ulmet. Täppisteaduste juurde peab käima arusaam, et see pole tegelikkus. Ta õpetab teatud tüüpi edukust, teatud tehnikat. Ma olen nõus, et see kunst on vajalik. Aga küsimus on selles, mida me tahame saavutada. Kas me tahame saavutada kiiret edu mingis olukorras või seda, et inimene elaks täisväärtuslikku elu? Võib olla isegi nii, et täisväärtusliku elu elamiseks võivad püstitatud eesmärgid olla täiesti valed. Näiteks kogu turumajanduse põhimõte. Turumajanduse põhimõtte kohta on kõik filosoofid öelnud, et sellisel viisil on inimene neetud õnnetu olema. Tal on alati uut vaja, alati on naabril pikem. Kui saab mingi asja kätte, siis on see mudel juba vana. Inimesed sunnitakse olema õnnetud. Aga inimesed tahavad, et oleks hea ja turvaline olla.
Olete oma intervjuudes puudutanud tarkuse teemat ja maininud, et üks võimalik määratlus on tekitada inimestele võimalikult vähe kannatusi. Kas te ise ka usute, et just see on tarkus, või on muid variante?
Kõik see, mis aitab vähendada olendite kannatusi, on üks näide tarkusest. Neid on veel. Ma ütleks ikkagi, et igaühele jõudumööda. Mis tarkusest saab juttu olla, kui sa oled inimene? Kirkegaard on määratlenud nii, et sa vaevled, piinates ennast ja püüdes otsustada, mis on õige. Sa ei tea seda ja ei saagi otsustada, mis on õige, ning see vaev meeleheitlikult otsustada, mis on õigem, teebki inimesest inimese. Minu meelest on see väga ilusti öeldud. Me oleme kottlollid ja tahame otsustada, mis on õige, aga see pole võimalik – me ei tea. Muidugi, mõned on iseenda suurest tarkusest ilmutuse saanud. Ma ei tea, millised on targad, mul pole seda kogemust.
(Kasak räägib, et talle ei meeldi Eesti kultuuris levinud fenomen, et inimesed, kes on pildil, võtavad kõikidel teemadel sõna, ka sellest, millest nad suurt midagi ei tea. „Kui ma vaatan kas või mõnd kultuurisaadet, siis tahaks vahepeal mööda seina üles ronida,” arvab Kasak. Teadusfilosoof kirub veel lokkavat enesekiitmise kultuuri – isegi tööle ei saa ilma end motivatsioonikirjas mõõdutundetult kiitmata. Aga kas see on maailma paremaks teinud, küsib ta.)
Inimene on nõrk olend, aga ehk on jumal see tarkuse allikas?
Kui keegi küsib, kas ma usun jumalat, siis mul on kohe küsimus, mida selle all silmas peetakse. Kui ma räägin näiteks kassist, siis selle tähendust seotakse ehtsate kassidega – näed, kass läheb seal. Tore. Aga väga vähesed saavad sellega kiidelda, et nad on jumalaga kätelnud. Millele see termin osutab? Tuleb välja, et ei millelegi. Ta on osutamatu. Nii et kui keegi küsib, kas sa usud jumalat, siis sel küsimusel puudub mõte, sest neil puudub ühisosa. Kui kõik on näiteks kristlased, on asi arusaadav.
Selles suhtes, et kas sa usud elavat jumalat, kes on risti löödud ja üles tõusnud?
Just nimelt. Aga kui see küsimus esitada agnostilises või paljukultuurilises maailmas, siis ta on sisutühi. Mul ei ole mingit religioosset hoiakut. Mulle ei ole jumal end ilmutanud ja ma väga sügavalt kahtlen seda laadi jumalate olemasolus, nagu inimlikud religioonid ette kujutavad.
Aga mingi üldisem vahekohtunik?
Hmm. Aga võib-olla oleme need me ise? Kuidas saab kõiketeadja teada, mis tunne on olla loll? Kui ta kõike teab? Üks võimalus on määrata mingid omaenda teadvuse osad lollideks. Ja selle kaudu olla ka ise lollusest teadlik. Sedapidi määratledes oleksime meie jumala loll seisund. Me oleme piisavalt targad, et lollid olla, loomadest targemad, et lollid olla, aga jumala tasemele ei küüni. See on meie ainus kvaliteet, mis on jumalik – lollus.
Aga mis on lollus?
Sellised väited nagu tarkus ja lollus on aksioloogilist tüüpi, väärtushinnangulist tüüpi. Nad pole lihtsalt tõesed ega väärad, vaid mingist vaatepunktist vaadates. Kas suhteline või absoluutne? Kõige levinum viis lollust käsitleda on ühiskondlikus elus hakkama saamise seisukohalt. Loll ei oska elada, ütleb rahvasuu. See on üks võimalus. Elamisoskust näitab ka oskus inimene olla. On olemas veel selline asi nagu vedamine. Keegi võib olla täiesti tark, aga tal ei vea. Satub elama halval ajal, halvas kohas.
(Jutt siirdub sellele, et inimene väärtustab ikka seda omadust, mis tal endal on, aga mõnes asjas pädev inimene on mõnes teises sootuks ebapädev – P. S.)
Olete kunstnik Navitrolla onu. Kas ebasümmeetriline mõtlemine on teil siis perekonna viga?
Võimalik, jah. Filosoofia on ka vaimuhaigus, normaalne inimene tahab, et asi oleks kindel. Nagu ta (Navitrolla – toim) ütleb, olen mina selles süüdi, et tast kunstnik sai. Ta ise tahtis tisleriks saada, aga ta joonistas rohelise pastakaga kolmerublase nii täpselt järele, et ma ütlesin: sa oled ju sündinud kunstnik, ise tahad puidutisleriks saada. Ta küsis, kas kunstnik ka end ära elatab. Ma ütlesin, et kunstnik elatab end väga hästi ära. Hetkel läks ta viieks kuuks Portugali puhkama, talle ei meeldi talvel Eestis. Kriitikud võivad öelda mis iganes, ta teeb ikka mis tahab ja talle makstakse, mitte ei ole vastupidi. Ei ole nii, et uurib, mida võiks teha ja kuidas raha saada. Ja ma peangi seda õigeks.
Enn Kasak
Sündinud 24.9.1954 Navi külas Võrumaal
1972 lõpetas Nõo keskkooli füüsikaklassi
1981 lõpetas teoreetilise füüsika eriala TRÜ-s
1981–1995 teadur Tõravere observatooriumis
1995–1997 Võru instituut
1997–2007 Tallinna pedagoogilise ülikooli teadusfilosoofia dotsent
2008– ... Tartu ülikooli õigusteaduskonna teadusmetodoloogia dotsent
