ENN PÕLDROOS: Hea valitsus, võta mõistus pähe!
Vabadussamba probleem jaotub kahte lehte: esiteks kontseptsiooni valik, teiseks see, kuidas antud kavatsus on ellu viidud. Kontseptsiooni üle võib alati vaielda, mõneti on see kokkuleppe küsimus. Võib arutleda, milline sümbol seostub eesti rahva vabadusaatega kõige paremini. Isiklikult pean küll ristikujundit antud juhul liiga kitsaks ja ühehülbaliseks, eesti rahva sajanditepikkune tung vabaduse poole, mõõtmatud kannatused sellel teel eeldaksid midagi mitmeplaanilisemat. Kuid nagu öeldud, on sellised asjad vaieldavad. Kui ühiskonna enamus peab just seda sümbolit heaks ja õigeks, siis ma oma arvamusega loomulikult taandun.
Vabadusrist sümbolina näib jõuliselt “peale minevat” suhteliselt väikesele, kuigi igal juhul auväärsele ja arvestatavale osale rahvast. Kui leitakse, et rahva selle osa tundeid tuleb eelistada ülejäänute huvidele ja maitsele, siis ka see on lõpuks üks põhimõttelisi hoiakuid, mida mina küll ei jaga, kuid mida võib võtta arutelu aluseks. Oletamegi siis, et kõik teised arusaamad taanduvad ja me otsustame kõik ühel meelel koguneda risti varju ja kaitse alla.
Nõukogulik mõtteviis
Järgmine küsimus oleks: kuidas konkreetselt on see sümbol välja pakutud? Ja siin peame tunnistama, et tegu on tõelise katastroofiga. Kõikidest võimalustest oleks nagu nimme välja valitud kõige tuimem ja vaimuvaesem. Me räägime palju nõukoguliku mõtlemisviisi taagast, millest ei suudeta vabaneda. Selle mõtlemise üks tunnuseid on lihtsustamine ja primitiivsus, kõige lihtsamate, otsesõnu mõistetavate sümbolite kasutamine. Sammas aeti püsti, selle otsa pandi sirp ja vasar. Rist on küll hoopis teise tähendusega sümbol, kuid mõtteviis, mis seda säärasel viisil samba otsa tahab upitada, on tegelikult sama.
Me oleme teiste riikide pealinnades näinud suurepäraseid vabadusele püstitatud mälestusmärke. Piisab vaid Riia vabadussamba mainimisest. Kas me tõesti tahame pretendeerida Guinnessi rekordile kõige koledama mälestussamba rubriigis (muidugi, kui selline rubriik oleks olemas). Igal juhul on tegemist olulise ohuga Eesti mainele. “Tallinn – kas mitte see linn, kus seisab see kole sammas?” – nii hakatakse küsima. Või on eesmärgiks seda välja pakkuda sˇokiturismi valdkonda kuuluva nähtusena?
