Enn Soosaar: Ajalooga kimpus
Juba mõnda aega oleme me oma minevikuga kimpus mis kimpus. Kes ajas tagasi vaatab, seda jääb painama hulk kiuslikke küsimusi. Miks juhtus nii, et Eesti muutus Teise maailmasõja esimestel kuudel pidurdamatu allakäigu maaks? Raskesti kättevõidetud vabadus kaotati, ilma et keegi oleks selle kaitseks kätt tõstnud. Miks meie riigiisad ootasid vagurana võimatut, nimelt Saksa–Vene sõja süttimist juba 1940. aasta suvel? Vähem kui aastaga oli iseseisvusest järel peotäis tuhka ja varsti enam ei sedagi.
Rahulolematus on suur ja kutsub esile kahelaadseid reageeringuid. Kui on läinud nõnda, nagu ei oleks pidanud minema, siis tuleb otsida ning leida süüdlasi. Viimasteks arvatakse sobivat toonaste otsuste langetajad. Miks nad ei toiminud teisiti, miks valisid selle, aga mitte tolle tee? Kolmekümnendate aastate lõpu pärast põeb eestlane siiamaani. Siit on tekkinud vajadus teha halva mängu juures hea nägu. Niisiis: kuigi eesti mees ei saanud tapelda ennast sangariks Eesti mundris, lunastas ta siiski oma häbi – valas verd isamaa eest võõraste sõjasulasena.
2004 on meile eriline aasta
Tänavu möödus 65 aastat baaside lepingu sõlmimisest ja sellelesamale lepingule järgnenud punaarmee sissemarsist ning 60 aastat Eesti pinnal peetud kõige ohvrirohkematest lahingutest, Otto Tiefi üürikese valitsusega kroonitud Rahvuskomitee tegevusest ning ühe okupatsiooni vahetumisest teisega. Teisalt sai meie taasiseseisvunud riigist just tänavu, 10 aastat pärast N Liidu järglase Vene Föderatsiooni vägede lahkumist, NATO ja Euroopa Liidu täisliige. Ühekorraga lahvatasid inimeste teadvuses mineviku kibedus ja oleviku julgustus. Märgatav osa rahvast on muutunud sel aastal oma identiteediotsingutes enneolematult aktiivseks ja paraku ka ohtlikult kergemeelseks.
Juba 1990-ndate algul oli selge, et müütidest pikitud ajalookäsitus, millega taastasime iseseisvuse, hakkab peagi häirima ühiskonna tegusat toimimist. Eesti vajas lähimineviku kriitilist, kuid tasakaalustatud lahtimõtestamist. Kahjuks käis olnu erapooletu läbivalgustamine ja järeldustest tervikpildi moodustamine professionaalsetel ajaloolastel üle jõu. Ja ega ka praegu, kolmteist aastat hiljem, paista virgutavat valgust. Probleemiks on liiga paljude asjatundjate ühekülgne hoiak. Mind jahmatasid mitme ajaloomagistri ja -doktori ülesastumised kirjutavas ja kõnelevas meedias seoses “Lihula sündmustega”. Nende järgi tulevatki Eesti asja näha ja mõista üksnes Eesti mätta otsast, kohalikust konnaperspektiivist.
Nii või teisiti ei ole meie ajalookäsitus suutnud väljuda sellest moondeperioodist, kus pendel liigub alles äärmuste vahel. Ühes servas otsitakse süüdlasi, keda risti lüüa, teises servas sangareid, keda pjedestaalile tõsta. Üks seltskond selekteerib ning interpreteerib kriitikavabalt fakte ning poolfakte. Nad teavad järeldust ette: Eesti Vabariigi kui poliitiliselt nurjunud ürituse viisid kapitulatsioonini kolmekümnendate võimulolijaid ise oma korruptsiooni ning võhiklikkusega, valede otsuste ning väärate oletustega. Teine seltskond on võtnud nõuks kannatuste aastaid ülendada ja salvib rahva hingehaavu eesti mehe meelekindlusega, kes võitles ennastohverdavalt vabaduse eest Narva rindel ning Sinimägedes ja hiljem kodumaa laantes ning rabades.
Küsimus on tõsine. Kui jämeda otsa ajaloo valusate keerdsõlmede harutamisel on enda kätte haaranud edevad doktorid, kibestunud veteranid ja positiivsed rahvuslased, mis on selle tulem? Täpselt see, mis on igaühele näha ja kuulda. Rahulolematus minevikuga kasvab rahulolematuseks olevikuga. Jälle räägitakse üksteisest mööda, jälle on vend sõjajalal vennaga, vana noorega, “õige” eestlane “vale” eestlasega. Miks käitub valitsus nii, aga mitte naa? Mida teavad reedetute ahastusest need kahepalgelised läänlased, kes lõid mesti türannide türanni Staliniga? Miks ei taha maailm mõista Balti riike, saada aru, mis on meie tõde?
Lähiajalugu rajatud liivale
Rahvas vajab minevikust julgustavat tuge – sangareid, vereohvreid, isamaalisi mehi ja naisi, kelle käitumise olevik saab õigeks tunnistada. Panteon kuulub iseseisvuse juurde. Ainult et, kulla inimesed, ohtlik ja rumal on ehitada seda hoonet liivale. Kuuekümne aasta taguseid sündmusi on võimatu üheselt tõlgendada. Ükspuha mis kandist vaatame – maa on tüma.
Tänapäeva eestlased (väike vähemus välja arvatud) ei pea Eesti korpust Eesti vabastajaks. Aga – kui need kakskümnend-kolmkümmend tuhat poega, isa ja kaasat, kes olid esimesel sõjasuvel mobiliseeritutest ellu jäänud, toona tagasi jõudsid, ei näinud nad oma kojutulekus kodumaa okupeerimist. Selles peitub meie ajaloo traagilisemaid paradokse. Eesti sõdur, ükskõik kelleks ta ennast kujutles, teenis emba-kumba totalitaarset suurriiki nende hullumeelses ihas purustada vastane ja saada sõjasaagiks kõige muu hulgas ka Eestis peremehetsemise õigus. Paraku ei anna teisiti käsitada ka neid noori mehi, kes, SS-välgunooled kraenurgal, lõid 1944. aastal kevadtalvel ja suvel tagasi punaarmee raevukad rünnakud Põhja-Eestis. Kahtlemata tähendas too vastuhakk paljudele kodumaa kaitsmist ja surmaheitlust neile täiesti vastuvõetamatu terrorirezŠiimi taaskehtestajatega. Ohver toodi, aga seda ei toodud Eesti vabaduse altarile.
Me ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et nad kandsid natside mundrit ja kuulusid ühe suhteliselt väikese osana hoopis suuremasse väekoondisse. Olukord oli igas mõttes erandlik, aga need, kes tahavad panna järelpõlvi uskuma, et hitlerlastega Waffenbrüderschaft’is oli võimalik võidelda Eesti vabaduse eest, kõnnivad väga õhukesel jääl. Pärast bolsŠevike õudusaastat olid eestlaste lootused olnud kõrged. Kahjuks teame väga hästi, et sakslased, kes tulid venelaste asemele, ei olnud ei saabudes ega lahkudes nõus Eestile näilistki iseseisvust andma. Vastupidi: kolm aastat ülbitseti ja suruti halastuseta maha iga väiksemgi iseolemispüüe. Eriti alatult käitusid taganejad Eesti-meelsetega septembris 1944.
“Eesti Vabariigi õigusjärgne peaminister presidendi ülesannetes” kutsus noormehi astuma vabatahtlikult Waffen-SS-i ridadesse. Jüri Uluots pidas Eesti kaitsmise teemal mitu avalikku kõnet, esines korduvalt raadios ning trükiajakirjanduses. Väidetavalt oli mobilisatsioon edukas ning “seaduslik” tänu asjaolule, et üleskutsed esitas järjepidevuse kandja. Kodukootus teeb nõutuks. Eesti oli okupeeritud, omariiklus ammu lõpetatud. Rahvusvaheline õigus, nii sõja- kui ka riigiõigus, käsitab okupatsioonieelse valitsuse esindaja mis tahes õhutust, et anastatud riigi kodanikud võitleksid anastajate poolel, kollaboratsioonina. Juriidiliselt on säärane käitumine õigustühine, eetiliselt taunitav. Liiatigi: kui kahekümneaastased võisidki ennast pettes uskuda, et mingi seletamatu imenipiga õnnestub eestlastel süvenevas kaoses ennast vabaks võidelda, siis 54-aastane Jüri Uluots, kes oli viis aastat varem teiste vastutustundlike poliitikutega hoidnud ära Vene–Eesti sõja, teadis kahtlemata, et iseseisvuse tegelik taastamine on tekkinud olukorras võimatu ja militaaraktsioone sakslastega koos või nende mahitusel ei tunnusta liitlased mitte üheski variandis.
Eesti poisid hoidsid rinnet, aga samal ajal arreteeris Saksa julgeolekupolitsei rahvuslikult meelestatud eestlasi (ainuüksi 19. ja 20. aprillil 365 isikut). Paljusid vintsutati kuni septembrini türmides, osa kaotas elu. Koonduslaagrites jätkus siia küüditatud juutide ja teiste Reich’i-vastaste hävitamine. Eesti jooksis tühjaks oma vaimsest eliidist, kellest – olgem ausad – kaugeltki mitte kõik ei oleks hiljem langenud NKVD repressioonide ohvriks. Tagatipuks ei deserteerinud suurem osa toonaseid vabatahtlikke, kui võitlus Eesti vabaduse eest oli nurjunud, vaid jätkas sõdimist – kelle eest? mille nimel? – kuni natsi-Saksamaa tingimusteta kapituleerumiseni.
Ajalooga kokkuleppele
Meie ajalugu on traagilisem kui enamikul Euroopa rahvastel. Vähesed neist elasid läbi kolm okupatsiooni – tavaliselt piisas ühest või halvemal juhul kahest. Seepärast ei sobi eestlaste minevikukäitumise kirjeldamiseks ega selgitamiseks samad mallid, mis olid/on käibel näiteks taanlastel või norralastel, ungarlastel või tsŠehhidel. Aga nagu iga rahvas, nii peavad ka eestlased jõudma oma ajaloos ja ajalooga enamikku rahuldavale kokkuleppele.
See ei saa sündida üleöö. Kõik need ammused aastad – iseäranis 1944 teiste hulgas – esitavad rohkem valusaid küsimusi, kui oleme olnud seni nõus vastama. Karta on, et masohhistlike paljastuste ja süüdlaste ning vaenlaste hüsteerilise hukkamõistmise aeg ei ole veel ümber. Siiski oleks tark nendest paljastustest ja hukkamõistudest mitte tuld võtta. Minevik on mõistmiseks, et oma ängistavas traagilisuses inimesi hoiatada ja – lootkem – ka kinnitada.
Korpus ei vabastanud Eestit, leegion ei võidelnud Eesti vabaduse eest. Langenud ootavad sellegipoolest mälestamist kas eraldi või – veel üllam – üheskoos. Aasta 2004 tuletab taas meelde: sõnadest ei piisa. On vaja tegu. Need, kes kandsid vabadusaadet, kannatasid või kaotasid elu, ootavad meilt, iseseisvuse nautijatelt, austust ja tänu – kas või Vabadusmonumendi näol Vabaduse väljaku kandis.1
