Link kopeeritud!

ENN SOOSAAR: Impeerium on rääkinud. Kas teda kuulatakse?

 (86)

Venemaa praeguse juhtkonna kohta tuleb tunnustavalt öelda, et ta teeb, mida on lubanud. Boriss Jeltsin mõlgutas – vähemasti algaastatel – vist tõepoolest mõtet, et Venemaa võiks hakata ajama välispoliitikat, mis erineb tsaaride ja kompartei peasekretäride omast. Püsivat kursimuutust siiski ei toimunud.


Vladimir Putin ja Co. ei ole kunagi kõhelnud. Neile oli algusest peale selge, et deržava tuleb taastada kunagises vägevuses. Tänapäeva Venemaast peab saama samasugune kardetud ja austatud maailmategija, nagu Venemaa oli nende ettekujutuses oma ajaloo kahel kõrgperioodil – XIX sajandil ja Stalini tippaastatel.

Ja kogu aeg on neil teada olnud seegi, kuidas eesmärk saavutada. Tagasi tuleb pöörduda nende läbiproovitud meetodite, manipulatsioonide ja jultumuste juurde, millega ehitati impeeriume. Muiste ja mulluselgi aastasajal. Machiavelli künism, Bismarcki Realpolitik ja Stalini vägivallakultus ning lausvaled on Moskvas taas hinnas.

Ei Putin ega Medvedev, mitte keegi, kellel seal on otsustusõigus, ole saladust teinud, et Venemaal on huvid. Et läbikäimisel “muu maailmaga” lähtub Venemaa üksi ja ainult oma riiklikest huvidest. Esimesel pilgul võiks seda pidada pragmaatiliseks suhtumiseks. Paraku siiski vaid probleemi süvenemata.

Moskva lahtised kaardid

Kontseptsioon pärineb XIX sajandist, kui valdav osa maailmast oli jaotatud kümmekonna imperialistliku suurmoodustise vahel. “Vabu territooriume” enam ei olnud. Olid vaid metropolid ehk emamaad ja nende külge liidetud kolooniad, dominioonid, mõjupiirkonnad. Tsaari-Venemaa jäi ruutverstades Briti impeeriumile alla, kuid oli teistest kõige kompaktsem ja tundus sellisena kõige püsivam.

Samal teemal:

Just tollal leidis Peterburis järjest laiemat toetust arusaam, et suur riik on seda tugevam, mida nõrgemad ning sõltuvamad on ääremaad ja eriti naaberriigid. Et parim moodus oma vägevuse demonstreerimiseks on teiste riikide oponeerimine või konflikt nendega – kuni sõjalise arveteõiendamiseni välja. Lenin, Stalin ja nende järglased arendasid need “maksiimid” riigiehituse nurgakivideks. Mäletate, kelle kõigiga oli Nõukogude Liidul pidevalt sekkumist, kaklemist, relvade täristamist? Mäletate, kes ümbritsesid toda maailmakuuendikku? Kui kaineks soomestunud Soome välja arvata, siis üksnes täielikud vasallriigid või need, keda ühel-teisel põhjusel kvalifitseeriti vaenulikeks.

Gruusia karistamine oli vältimatu, sest hoolimatus, mida see väikeriik ilmutab Venemaa suureks restaureerimise vajaduse suhtes, ületas seeditavuse piiri. Demokraatliku ühiskonnakorralduse elluviimine läheb seal üle kivide ja kändude. Sestap ei ajendanud agressiooni oht, et Tbilisi võiks demokraatia alternatiiviga hakata teisi Kaukaasia rahvaid hullutama. Gruusia süü on mujal ja palju rängem.

Siingi mängib Moskva lahtiste kaartidega. Venemaa on üle kahe sajandi olnud Kaukaasias “rahugarant”, kinnitatakse meile endastmõistetava ülbusega viimastel päevadel, ja nii peab see olema ning jääma ka tulevikus. Teisisõnu: kogu see territoorium, mis jääb mäeahelikust vahetult põhja ja ka lõuna poole, kuulub Moskva huvisfääri, ja kui keegi teine kavatseb sinna tungida, on venelastel ajalooline õigus panna oma tahe kas või relvajõul maksma.

Roosirevolutsioon osutus putinlikule derÏava -kontseptsioonile talumatuks provokatsiooniks, kuna sellele järgnes suunamuutus, kus grusiinid hakkasid ühelt poolt oma riiki Venemaa küljest lahti kangutama ja teiselt poolt otsima võimalusi siduda see – tõsi, ebamäärases tulevikus – NATO ja Euroopa Liiduga.

Vastik vahejuhtum

Lääs julgustas sõltumatus-püüdeid, kuid hoidus konkreetsetest lubadustest. Formaalselt ei saa ei Brüsselit ega Washingtoni, ei Berliini, Pariisi, Londonit etc. süüdistada Gruusia “reetmises”. Moraalses mõttes on aga demokraatlik maailm käitunud äärmiselt vastutustundetult ning oimetult. Muu hulgas on tulnud tunnistada, et väärtustel põhinev välispoliitika on jõuetu, kui vastu astuvad jõhkrad “riiklikud huvid”.

Loe veel

Niisiis on kogu Euroopa ja Põhja-Ameerika jaoks eluliselt oluline, kuidas laheneb too külma sõja järgne seni kõige tõsisem kriis. Ilmselgelt ei soovi keegi Venemaaga uut pikaajalist vastasseisu. Aga niisama ilmne ja selge on tõsiasi, et kui Moskval läheb korda saada Taga-Kaukaasia dissidentlik vabariik taas oma käpa alla, ei pruugi see jääda viimaseks kaotatud mõjupiirkonna tagasivõtmise ürituseks. Teisalt ei saa meie, eurooplased, üle ega ümber küsimustest. Kui usutav on oma retoorikas vaba maailm? Mis näoga jätkavad meie esindajad pärast veriseid augustisündmusi läbikäimist strateegilise partneri Venemaaga?

Impeerium on rääkinud. Kui viimased uudised paika peavad ja tulevahetus lõpeb, on Moskva strateegid saavutanud kaks vaieldamatut eesmärki. Gruusia on tõenäoliselt jäädavalt kaotanud igasuguse kontrolli oma kahe setsessionistliku piirkonna – Lõuna-Osseetia ja Abhaasia – üle. Venemaa on kasvatanud enesekindlust ja jätkab vanal viisil.

Euroopale ja Ameerikale vastik vahejuhtum, kus lohutust on vaid niipalju: hunt sai söönuks, aga ennäe, ei murdnudki kogu lambakarja maha.

Kuid ärgem jäägem nii süngeks. Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa presidendi ja välisministri edukas süstikdiplomaatia Tbilisi-Moskva-Tbilisi, viie riigi – Poola, Eesti, Leedu, Läti ja Ukraina – riigijuhtide ohte trotsiv saabumine grusiinidele toetust avaldama – need lisavad lootust ja julgust. Küllap kuuleme lähipäevadel mujaltki kinnitusi, et ajalooratta tagasipööramisega impeeriumide õitseaega ei ole vaba maailm nõus leppima ega lepigi.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare