ENN SOOSAAR: see oli anarhistliku vabanemise aeg

Peatselt lõppeval kümnendil on maailm vabanenud eelmiste põlvede köidikutest moraali alal, ise midagi asemele pakkumata, arvab tõlkija Enn Soosaar.

 •• Sel kümnendil õiget kokkuleppelist nime polegi, mõni kutsub seda „nullindateks”. Enn Soosaar, kuidas teie seda nimetaksite?

Sajandi esimene kümnend – ega ma ju teagi, kuidas seda sada aastat tagasi kutsuti. Eks need „nullindad” meeldivad eriti nendele, kelle arvates sellel kümnendil suurt midagi ei toimunud. Eks näis, kas ta kujuneb püsivaks terminiks.

••  Mida teie loeksite kümnendi saavutusteks ja ebaõnnes­tu­mis­teks?

Eesti rahva jaoks on kõige tähtsam ikka Euroopa Liidu ja NATO täisliikmesus. Eesti inimestel pole ju kunagi olnud paremaid võimalusi iseennast ja oma riigielu teostada. Ja kuigi ida poolt on kostnud erisuguseid hääli, on meie julgeolek siiski paremini tagatud kui kunagi varem, igatahes paremini kui näiteks enne Liivi sõda või enne Teist maailmasõda. Kui aga rääkida ebaõnnestumistest, siis viimase ligi 20 aasta kõige suurem ebaõnnestumine on, et me pole suutnud kujundada rahvuslikku ühiskonna eliiti, poliitilist, majanduslikku ja vaimset eliiti, kes oleks võimeline võtma vastutust omasuguste tegude ja tegematajätmiste eest. Ja ka vastutust kandma riigi käekäigu eest. Eliidi puudumine on iga noore demokraatia ja kujuneva riigi üks tõsisemaid probleeme. Ja pole ka lahti saadud bolševike võimukontseptsioonist. Bolševikud nägid ju võimu kord tänaval vedelemas, kord valitseva kurnajate klassi käes, kellelt see tuli ära võtta. Ja kui võim usurpeeritud, siis tuleb seda kõikide legaalsete ja mittelegaalsete vahenditega enda käes hoida. Mitte seda jagada, mitte kasutada seda riigiehitusliku ja ülesehitusliku vahendina. Sellest arusaamast ei ole meie poliitikud suutnud loobuda ja käituvad Lenini juhtnööride järgi.

••  Mis on maailma puhul suurim õnnestumine sel kümnendil?

Maailm on täis suuremaid ja väiksemaid relvakonflikte. Siiani on õnnestunud neid hoida lokaalsetena, saavutus on see, et pole puhkenud suuremat militaarset kriisi. Õnnestumine on ka see, et kuigi tuumarelva levikut pole päriselt pidurdada suudetud, pole suuri kataklüsme tuumarelvadega siiski esinenud. Pettumuseks võib  lu­ge­da ehk seda, et tuumalõhkepeade arvu pole õnnestunud USA-l koostöös Venemaaga vähendada. Ebaõn­nestumiseks oli ka Vene-Gruusia sõda, millele maailm ei osanud adekvaatselt reageerida, ei seda ära hoida ega selle järel tõhusaid agressiooni ohjeldavaid abinõu­sid ku­jundada-rakendada. Või ka USA invasioon Iraaki, mille puhul jäi maailm samuti väga saama­tuks oma protestiaktsioonides.

•• Kas see kümnend pakkus tihedalt tähtsaid sündmusi või siiski mitte?

Kui me vaatame sündmustele sada aastat tagasi, siis 20. sajandi esimesel kümnendil elades vahetult ehk ei tundunud kümnend eriti tihe. Aga kui me kuskilt kaugemalt tagasi vaatame, siis näeme sealt paljusid arenguid, mis viisid suurte konfliktide ja katastroofideni. Selle seemneid külvati siis nii militaarses mõttes kui ka sotsiaaldemokraatliku anarhismi osas. Need viisid ülemaailmse ebastabiilsuse tekitamiseni. Sündmusi on olnud meil küll, alates uuest terrorismilainest ja absurdsest soovist terrorism maailmas lõplikult likvideerida. Terrorismi saab vaid ohjeldada, piirata ja ennetada. Aga president Bushi üleskutse ning tegevus terrorismi  likvideerimiseks olid niisama ebarealistlikud nagu eesmärk kaotada maailmast  kurjus ja pahed. Maailm on viimastel aastatel läinud palju ebastabiilsemaks, teisalt aga ka palju stagneerunud.

•• Mis mõttes stagneerunud?

Selles mõttes, et ei ole häid uusi eesmärke ja uusi ideid. Ameerikas oli Obama kampaania – me va­ja­me muutusi. Igatsus ja vajadus muutuste järele on suur, aga ideid, mida konkreetselt teha, on vähe.

•• Mis võiks olla pärand, mis „nullindate” kümnendist alles jääb, mis kandub edasisse päeva?

Üks oluline asi on tragikoomiline Euroopa Liidu Lissaboni lepingu sõlmimine, et see ikka päris nässu ei läinud. See on tuleviku seisukohalt üsna oluline. Need kompromissid olid üsna naeruväärsed, aga leiti ikkagi kompromissid ja Euroo­pa Liit saab edasi minna. Eestlaste seisukohast on oluline, et saaksime ikka Euroopa Liidu töökorda. See on päris oluline meile, eurooplastele, aga ka inimkonnale üldse ja maailmarahule.

•• Kas sellel kümnendil on oma ajavaim?

Ma ei tea, kust me peaksime seda otsima. Kas moest? Viimaste aastate jooksul on hakatud naiste rindu rohkem eksponeerima kui eelmisel aastakümnendil. Aga see pole ehk ajavaim, pigem möödaminev asi. Valitseb selline anarhistlik vabanemine viimastestki eelmiste sugupõlvede köidikuist. Eelkõige moraali või tavade sajandite jooksul kujunenud raamidest. Seda tehakse, ilma et midagi samaväärset asemele suudetaks pakkuda.