Enn Tupp: Pätsile Kuberneri aeda mälestusmärgi püstitamine ei ole ajalooliselt ega poliitiliselt põhjendatud
Mälestusmärgi püstitamise küsimus on olnud arutusel ka Eesti Eruohvitseride Kogus (EEOK), kus on jõutud seisukohani, et valdav enamus ei toeta meie sõjaeelseist poliitikuist ainuisikuliselt Konstantin Pätsile mälestusmärgi püstitamist. Lisaks ei toetata mälestusmärgi rajamist mainitud kohta ehk siis Kuberneri aeda Toompeal.
Selgitan, miks EEOK ei toeta vähemalt praegusel kujul EMS-i poolt esitatud kavandatavat mälestusmärgi püstitamist.
1. Vaieldamatult kuulub Konstantin Päts Eesti läinud sajandi esimese poole poliitilisse eliiti, olles juba enne Eesti riigi loomist erinevate võõrvõimude poolt Eesti omavalitsuse ja autonoomia loomisele meelestatud tegevuse eest vanglakaristusi kandnud ning pagulust talunud. Kindlasti väärib tema tegevus tunnustust Saksa okupatsiooni ja bolševistliku riigipöörde ajal Päästekomitee liikmena ning viimaks valitsuse juhina Vabadussõja algus-perioodil, kui väiksearvulisel, tagasihoidlikku relvastust ning ettevalmistust omaval Eesti Rahvaväel tuli astuda vastu ülekaalukatele bolševistlikele jõududele.
2. Vaatamata eelöeldule ei eristu Konstantin Päts tol perioodil kuidagi peajagu üleolevana Jaan Tõnissonist, Jaan Poskast, Otto Strandmanist või ka väga lühikese panuse andnud ning vabaduse märtrina langenud Jüri Vilmsist ega lõpuni ustavaks jäänud Johan Pitkast ning viimaks Jüri Uluotsast, Kaarel Eenpalust ja seda loetelu võiks jätkata.
3. Kahekümnendail, kui tosina aasta jooksul seiras riigi tasakaalustatud valitsemist ebastabiilsus ja keskmiselt iga kaheksa kuu tagant vahetus valitsus, ei suutnud Eesti poliitiline eliit, esireas Konstantin Pätsiga, muuta põhiseadust stabiilse võimude lahususe printsiibi kinnistamiseks, mis lõpuks viis vabadussõjalaste organisatsiooni poolt uue põhiseaduse esitamiseni ning selle rahvahääletusele jõudmiseni.
4. Tõenäoliselt ei suuda ajaloolased, aga veelgi vähem meie, anda adekvaatset, demokraatiapõhist hinnangut Konstantin Pätsi valitsuse poolt vabadussõjalaste vastu rakendatud meetmetele, mis käivitusid liikumise vägivaldseks arenedes. Jättes tähelepanuta nende meetmete tühisuse de jure, tunnistame teisalt kõnesolevate meetmete haardelisuse ülemääraseks, sest selle tulemusel halvati täielikult riigi sõjaeelset poliitikat tasakaalustanud parempoolne liikumine ning sillutati teed vasakpoolsele orientatsioonile, mille toel sai 1939/40. aastal toimuda Eesti riikluse kokkuvarisemine.
5. „Me ei ole vabad mitte teiste armust, vaid oleme oma vabaduse endale ise kätte võidelnud!“ - need sõnad kuuluvad Konstantin Pätsile, kuid kuidas oli 20 aastat hiljem neile sõnadele mõeldes võimalik õigustada raske võitluse läbi kättevõidetud vabaduse loovutamist, kui rahvas, aga kõigepealt Eesti ohvitserkond, oli oma kohuse ja moraaliga selle hoidmiseks valmis!
6. 1939.aasta otsus ja selle 1940.aasta järg tähendas hävitava hinnangu andmist peaaegu sajale tuhandele väljaõpetatud mehele ja nende juhtidele, võttes neilt võimaluse rahvusvahelise õiguse alusel oma isamaa eest võidelda. Tulemusena vastutahtsi Nõukogude Liidu kodanikeks saanuna hukati neid kohtuta, represseeriti vangi- ja töölaagrites, toodi arusaamatuiks ohvreiks Velikije Lukis, Neveli soodes, Kuramaal, Tšehhi „põrgus“, süüdistati politseipataljoni teenistuses, skriiniti ameeriklaste poolt Saksamaal, hukati metsavendadena haaranguil ja vangistati 25 aastaks „kodumaa reetmise“ eest! Ning viimaks, aga mitte väheolulisena, nimetati vastavalt nimetaja soovile – kas fašistideks või punasteks. Me ei saa neilt ohvritelt enam arvamust küsida ja sellepärast tuleb meil küsida meilt endilt – meie veel säilinud eetika, moraali ning patriootlikuse varamult – millise vastuse võiksid need ohvrid meile anda!
7. Oleme kuulnud varem ja kuuleme tänagi, et Lääne suurriigid ei ole kunagi tunnistanud Balti riikide, sealhulgas Eesti puhul Stalini muinasjuttu nende vabatahtlikust Nõukogude Liitu astumisest, aga kuidas mõista siis, et Roosevelt ega Churchill ei „teadnud“ sellest ei Teheranis, Jaltas ega Potsdamis? 1939/1940. aastal end kõigi vahenditega kaitsva riigina käitunud Eesti puhul võinuks eelnimetatud linnade konverentsidel nii USA kui Briti riigijuhid teha sama, mida Vabadussõja vastuhaku puhul Pätsile omistatakse – lüüa Stalini ees „rusikas lauale“.
8. Viimaks iseloomustab meie 1939. aasta olukorda oma riigi kaitsmisel, võimalik, et kõige paremini Clausewitzi definitsioon: „Oleks väga ahvatlev uskuda, et mõõdukas julgus kombineerituna suure tarkusega kujuneks edukamaks kui mõõdukas tarkus koos suure julgusega. Kui aga kujutleda neid elemente vastupidiselt ebaloogilisele ebaproportsionaalsusele, siis puudub õigus omistada tarkusele eelist julguse ees valdkonnas, mille nimi on oht ja mida tuleb vaadelda julguse pärusmaana.“
9. Kogu Teise Maailmasõja järgne aeg, eriti aga viimane veerandsajand pärast iseseisvuse taastamist peaks olema küllaldane, et saada üle poliitilise sõnavahuga teibitud alaväärsuskompleksist ja ning lõpetada 1939/40. aasta otsuste paratamatuiks ning ainuvõimalikeks tituleerimine.
Arvestades eeltoodud, väga kokkusurutud vormis esitatud põhjendusi, ei pea Eesti Eruohvitseride Kogu juhatus ning kaudse arvamusseire järgi ka enamus meie kogu liikmeskonnast, ainuisikuliselt Konstantin Pätsile ega ka valitud kohale, Toompeale Kuberneri aeda, mälestusmärgi püstitamist ei ajalooliselt ega poliitiliselt põhjendatuks.
