ENN VETEMAA: Eesti inimesed on nakatunud ilkumistõppe
Aga eks mingi kaja jõuab paratamatult ka minuni, sest tele, raadio ja lehtedeta tänapäeval läbi ei saa.
Praegu minuni jõudev helipilt meenutab pannikraapimist. Ühiskond on nakatunud mingisse patoloogilisse ärapanemistõppe – aina ilkumine ja irvitamine; soov olla vaimukas iga hinna eest on Eestimaal võtnud epideemilise ulatuse.
Televisioonis on ilkumistõve viirus nakatanud juba enamiku saateid. Väga hetketüüpiline on kas või juba saatenimi “Ärapanija” ise. Ent mitte ainult selles saates ei püüta kõigile ja kõigele iga hinna eest “ära panna”.
Ärapanemise hoiak on nii teles kui ka paljudes lehtedes läbiv nagu peateema Tšaikovski “Luikede järves”.
Kellelegi nätsupanemiseks sobivad suurepäraselt keelelised lapsused, sõnadest väljajäänud tähed, seltsielu kajad, prominentide riietuse detailid, poliitikute lipsud, rääkimata autode kiiruseületamisest. Kõik sobib, kui seda saab kuidagi kellegi eriliseks juhmuseks, jultumuseks või koguni kaasasündinud lolluseks keerata.
Intelligentsed ärapanijad
Paistab, et viiruse eest ei kaitse inimest tema intelligentski. Teatud määral on mainitud haiguse ilminguid märgata väga heades saadetes, isegi “Teletaibus” või “Varivalitsuses”. Hetketi libastuvad sellisedki vaimuaristokraadid nagu Indrek Tarand, Priit Hõbemägi, Marek Strandberg. Siis ilmub nende näole korraks neile muidu ebatüüpiline, vallatu poisi ilme, kel on õnnestunud liivakastis naabripoisi tehtud kindlus ära lõhkuda.
Äsjamainitud härrad esindavad siiski ärategemistõve elegantsemat vormi, mida natukenegi valgustab päikeseline huumor. Raskemat, päikeseraasuta ilkumistõbe põevad minu arvates Mart Juur ja kivipallurina täiesti sümpaatne härra Oja.
Eks tegelikkusekeskuslased Juku-Kalle ja Kivisildnikki kalduvad parasjagu ropendama, ent see mõjub enamasti siiski puhtamalt, pole ülearu nilbe, rohkem nagu lihtsalt ebatsensuursete sõnadega epateerimine, mis kujutab endast ju teadlikult nende firmamärki. (Kuid mis noorte meeste täiskasvanumaks saamise tõttu siiski juba ka tüütama hakkab. Ei saa ju ennast lõpmatuseni korrata!)
Kas pilas on midagi halba? Kas pila ja demokraatia on vastuolus? Loomulikult ei ole. Kuid meie praeguses poliitilises situatsioonis – erakonnapiire ületavate poliitiliste kartellide tekkimise ajal (rahvas rääägib juba pilklikult ühtsest riigikoguparteist), ajal, mil valijad enam erakondadest kedagi eelistada ei oska ja lähevad juba üle poliitikute lauspilamisele – ilkumistõbi on jõudnud laiade hulkadeni! – peaksime ehk mitte niivõrd ilkuma, kuivõrd muretsema. Kui kõik korras oleks, oleksid ka pipar ja sool oma kohal. Kuigi sool pole meeldivaim vahend veritsevate haavade vastu (ehkki neid tõesti desinfitseerib).
