Kirjanik Toomas Raudam („Mürgisüst”, PM 6.5) mainib ka minu selleteemalist artiklit, mis ilmus juba üle viie aasta tagasi („Õigus surma mõjutada”, EPL 28.2.2007) ja oli tõesti vist ajalehtedes ilmunuist esimene suitsiidi ja selle eri variantide analüüsimise katse.

Olen lausa sunnitud nii ammu kirjutatut meenutama, sest minule teadaolevates käsitlustes on seni unustatud üks oluline aspekt, millest ma juba siis juttu tegin. Selleks on nn assisteeritud enesetapp.

Eutanaasia algusaastail tegi enamasti meedik patsiendile tapva mürgisüsti. Tänapäeval kirjutab arst või komisjon kindlalt ja valutult tapva mürgidoosi retsepti. Enne seda on loomulikult psühholoogid, psühhiaatrid ja vajalikud eriarstid püüdnud lahkuda soovijat igati ümber veenda. Lõpliku akti viib läbi haige ise – enamasti suu kaudu surmavat lahust manustades. Lahkuja läbib niisiis tee: kerge uni, raske uni, ülisügav uni, lõpuks süda seiskub.

Tegelkult ikkagi mõrv

See on kardinaalselt erinev tee nn ühismõtlejate kommuunidest, kus üksteisele tehakse vennaliku süstla abiga või vingu kasutades lõpp peale mõnes hooldekodus või koguni suitsusaunas. Kahjuks kujutavad vajaliku mõttega lagedale tulnud Andrei Hvostovi ülesloetud meetodid kõik endast mõrvu kergendavatel asjaoludel ja teo sooritajad on igal juhul süüdivad. Otseöeldult – õilsad mõrvarid.

Nii et mingit isetegemist selles küsimuses ei tohi ilmutada. Minu teada on Šveitsis ja Itaalias isegi väljaantud litsentse institutsioonide loomiseks, mis puudutavad kõiki nõudmisi, mida võib esitada meie elust lahkumise paigale. Kaasa arvatud tseremoniaalne külg.

Tuleb mainida, et kaalukaks põhjuseks eutanaasia kasuks on seegi, et mitte keegi ei saa sundida inimest teist tapma. On võimalik, et seda rasket taaka ei suudeta läbi oma elu kanda. Paralleelne lugu oli ka surmanuhtluse keelamisega: kes tohib teist sundida tegema timukatööd?