Link kopeeritud!

ENN VETEMAA: Õigus surma mõjutada

 (78)

Elame parajasti valimiste-eelses eufoorias – aina maalitakse meie silme ette hunnituid tulevikupilte ja kuulutatakse, et valides õige erakonna, tõuseb elukvaliteet lausa mühinal.

Küllap vist. Ent eks moodusta elu ning surm terviku, ja sestap tahaks midagi kuulda ka... surmakvaliteedist. Meie elust lahkumise kerguse või raskuse määrab tihti pime juhus. Kas aga inimene ses osas ise tõesti midagi muuta ei saa? Muidugi pole see nii. Juba XVI sajandil rääkis Francis Bacon eutanaasiast (eu – hea; thanatos – surm), ent alles viimasel aastakümnel on halastussurma probleemidega hakatud tõsiselt tegelema. Eutanaasiat defineeritakse kui surma, mille aluseks on haige kindel, korduv ja põhjendatud soov elust lahkuda. Tavaliselt teostub see mürkide viimisega  surra soovija verre.

Eesti tahab jõuda Euroopa viie jõukama riigi hulka. Tasub teada, et paljudes arenenud riikides on tänapäeval halastussurm üheks tulisemaks vaidluste, aga juba ka seadusloome aineks. Eutanaasiast enamgi räägitakse sama tulemuseni viivast abistatud enesetapust. Erinevus on selles, et eutanaasia puhul viib tapva mürgidoosi lootusetult haige verre meedik; niinimetet assisteeritud suitsiidi puhul kirjutab valutult surmava mürgidoosi välja küll arst, ent lõpliku akti viib läbi siiski haige ise.

Näiteks on eutanaasia legaliseerinud Hollandi ja Belgia parlament (vastavalt aastal 2001 ja mais 2002). Mitmed kohtuprotsessid on näidanud, et enesetapu abistamisse suhtutakse tänapäeval mõistvalt Prantsusmaal, Sˇveitsis, Saksamaal ja Rootsis. Eestis seevastu nähakse kaasaaitajas vaata et mõrvarit. Siiski ei legaliseeritud eutanaasiat esmalt mitte Euroopas, vaid Oregoni osariigis USA-s – juba aastal 1997 –, kui võeti vastu väärika surma seadus. Tollesama akti üle diskuteeritakse praegu Uus-Meremaal, Hawaiil ja veel viie USA osariigi kõrgemais võimuorganeis. Mis puutub aga väga erilaadseisse seisukohavõttudesse meedias, siis arvamust avaldatakse tänapäeval igas tsiviliseeritumas riigis. Inimene on kõigi inimõiguste järgi ise oma elu peremees. Miks peaks talle olema keelatud täiesti lootusetus seisundis, mida on kinnitanud ka arstid, mõttetuist piinadest pääsemiseks ise valutult oma elukell seisata?! Huvitav on fakt, et haige lõppotsus pole alati osutunud tema lõplikuks otsuseks: 2002. aastal Oregonis väljakirjutatud 198 surmadoosist kasutati 129.

Viimastel aastatel olen pidanud kokku puutuma mitmete raskete surmadega. Hirmus on näha aegamisi vähki koolevat inimest, kohutav on surm sclerosis multi-plex’i tõttu – haiguse, mille põdejal ütlevad kõik lihased kordamööda üles; lõpuks lämbutakse. Me kõik kardame valu, keegi meist ei taha jääda ka lutitatavaks-potitatavaks. Ma ei saa sinna midagi parata, et minu sisetunde järgi on aeglases suremises midagi piinlikku ja vääritut. Ka siis, ja võib-olla just eriti siis, kui su põetajad on kõige armsamad inimesed.

Isetahtliku elust lahkumise võimalusest rääkimine tõstatab ühiskonnas loomulikult palju küsimusi. Ja mitte ainult ühiskonnas, vaid ka meis endis, sest enamik meist pole ju võitlevad ateistid... Kui nii, siis on esimeseks  mureküsimuseks see, kuis suhtub enesetaandamisse teispoolsus. Kas ei kuulu meie hing loojale? Usun seda minagi, kuid minu kujutluses on demiurg juba olemuslikult lõputult hea ja halastav. Kujuteldamatu, et ta võiks julmalt nõuda: “Kannatage aga oma piinad ilusti ära! Siis vaatame edasi.” Niisugust suhtumist ootaks pigem saatanalt. 

Tõkkepuu tõstetakse eest

Teatud sarnasus on eutanaasial muide ka abordiga. Minu arvates on abort siiski palju rängem patt kui elust vabatahtlik lahkumine: ühel juhul lastakse ilmalekippujale julmalt tõkkepuu ette, teisel see, vastupidi, tõstetakse eest, et väsinu võiks minna...     

Veel vastuargumente. Kas pole karta, et pärimishimulised sugulased ei kihuta surijat oma elu lõpetama? Jah, seda võib karta, sest eks ju mõrvatagi päranduse nimel. Selliseid asju saab ette näha ja ennetada, kuna huviliste ring on üldjuhul väike, aga äri siiratavate organitega ei ole siiski eriti tõenäoline. Selleks otstarbeks ei otsita vana, väsinud materjali, vaid ikka värsket, näiteks liiklusõnnetuste ohvrite organeid.    

Loe veel

Kui eutanaasiast rääkimine on meil äkki varajane, mida ma küll üldse ei arva, siis on eriti kurb ja piinlik, et erinevalt suurest osast tsiviliseeritud maailmast pole meil fataalsesse haigusse surijal isegi võimalust jätta arstidele kiri palvega end kliinilisest surmast mitte äratada. Kas me tõesti ikka veel oleme riigi omand, mingid kruvikesed, kes ise midagi ei tohi otsustada?  

Käesolevatel valimistel ei ole eutanaasia veel vaidlusobjekt, kuid on täiesti võimalik, et järgmisel korral kirjutavad mitmed erakonnad oma programmidesse midagi ka sellel teemal, sest eks ole ju surm meie kõigi ühistulevik... Kunagi korraldatakse ehk referendumgi, sest näib, et riigikogul me selliseid asju enda eest ära otsustada ei lubaks. Ka kampaaniastiil “Eutanaasia? Teeme ära! Juhul, kui...” ei sobi nagu hästi. Mulle isiklikult meeldiks abistatud enesetapu seadustamine, kuid samas palun teispoolsuselt, et mul ei tekiks vajadust seda õigust kasutada.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare