Kõigi tootmisettevõtete töö tulemuseks loetakse ühe kuu jooksul müüdud toodangu väärtus, millest on lahutatud sama aja jooksul ostetud materjalide või sisseseadete hind, samuti kõik samas kuus tasutud tööd. Ühesõnaga – ettevõtte toodanguks on raha, mille ta ühe kuu jooksul teenis, ehk teiste sõnadega väärtus, mille ta ise juurde produtseeris. Olenevalt sellest tuleks määrata ka ettevõtte juhtide kuutöötasu.

Näiteks kui ettevõtte poolt ühe kuu jooksul loodud väärtus on 50 000 rubla, saab direktor 200 rubla palka, kui 100 000 rubla, on direktori palk 220 rubla, kui miljon rubla, on direktori palk 600 rubla. Juku koostas ka vastava tabeli. Peainseneri palk oli Juku ettepanekul 95% direktori palgast, ka teiste juhtivtöötajate (peamehaanik, meistrid jt.) palgad oleksid olnud siis vastavalt väiksemad.

Juku arvates oleks see stimuleerinud ettevõtet uute väärtuste loomise suurendamisele ja erinevate rahvatarbekaupade tootmisele ning mahamüümisele. Plaani pidi tehas igal juhul täitma, muidu poleks üldise rahvamajanduse arendamise tsentraalse plaani koostamine mõeldav. Kui aga ettevõte toodaks selle uue süsteemi kohaselt nii palju, et tekiksid turustamisraskused, oleks ettevõte sunnitud kvaliteeti tõstma või hinda alandama, et oma toodang siiski maha müüa. Ilma selleta oleks juhtkonna palk väike ja kodus saaksid nad naiste käest riielda.

Edasi oli ettepanek likvideerida kogu varustusaparaat ja moodustada kõigis suuremates linnades selle asemele tsentraalsed kauplused, kust kõik ettevõtted saaksid osta vajalikke materjale ja sisseseadeid (traati, kaableid, elektrimootoreid, rauakaupu jm.). Kuna iga rubla, mis ettevõte on kauba ostuks välja andnud, vähendab puhta toodangu hulka rublades – sellega ka direktori ja teiste juhtivtöötajate palka –, siis ei oleks kartust, et ettevõtted nendest kauplustest midagi liigset omale tagavaraks ostaksid, nagu see tol ajal oli ja küllap ka praegus on. (Vaevalt Juhani kaheaastase vanglasoleku ajal on midagi oluliselt muutunud.)

Juku arvates pidi see uus majandussüsteem avama kõige paremini ettevõtete sisemised reservid efektiivsele tootmisele. Sellele samuti umbes 30 aastat tagasi Hruštšovi nimele posti teel saadetud ettepanekule ei tulnud mitme kuu jooksul mingit vastust. Juku kordas ettepanekut ja kaaskirja. Ikka ei mingit vastust. (Juku arvas juba, et Tallinnas ei lase võimud seda kirja läbi.) Kolmanda korduskirja pani Juku ise Moskvas posti. Selle peale tuli kellegi riikliku plaanikomitee viimase astme ametniku vastus: „Teie ettepanek sm. Hruštšovi nimele ei vääri mingit tähelepanu, kuna on vastuolus sotsialistliku majandussüsteemi põhiprintsiipidega.”

Ei tea, kas praegus, 1984. aasta algul, kui otsitakse ratsionaalsemaid majandusprintsiipe, leiaks see ettepanek rohkem tähelepanu? Kuid nüüd ei ole ettepaneku tegijat, see istub vanglas ja vanglakaristuse määrajate arvates peab ka vanglas surema. (70-aastane inimene ei suuda ometi 15 aastat vangla tingimustes üle elada.)…” (lk. 227 - 228)

43. vihik
11. jaanuar 1984

“…Juku ja Ždak kutsuti ametlikult Viini. Mõistagi selleks, et kohapeal kaaluda võimalust organiseerida šlaki ja tuha utiliseerimisel industriaalse ehitusmaterjali silikaltsiidi tootmist. Vastuvõtt oli hea. Külalised paigutati parimasse hotelli. Toimus rida nõupidamisi spetsialistide ja Viini linna administratsiooniga. Oli ka lühike vastuvõtt linnapea juures. Käidi muidugi ka prahi põletamise tehases.

Juku kinnitas Benedikteri seisukohta, et šlakk ja tuhk kõlbavad toorainena industriaalse silikaltsiidi tootmiseks. Loomulikult ei saanud ega tahtnud Juku sekkuda asja kommertskülge, s. t. Viini linna ja Benedikteri ning Johni vahelistesse litsentsi- ja kaubandustehingutesse.
Viini linnavalitsus korraldas Jukule ja Ždakile ka ekskursiooni linnaga tutvumiseks. Giidiks oli keegi ajalooprofessor. See professor oli mõni kuu tagasi olnud linnagiidiks ka Nikita Hruštšovile ja Niina Petrovnale. Giid küsis Jukult, mida härrased soovivad Viinis vaadata.

Juku vastas: „Oleme Viinis esimest korda ega oska seetõttu midagi erilist soovida.”
Giid vastas: „Hästi, sõidame siis sama marsruuti mööda, nagu ma sõitsin koos Nikita Sergejevitši ja Niina Petrovnaga.”

Juku on olnud hiljem mitu korda Viinis ja tunneb seda linna suhteliselt hästi. Midagi erilist sellest professori tehtud ringsõidust meeles ei ole, välja arvatud järgmine intsident. Meie auto peatus kusagil kenasti väljaehitatud väikese asula juures. Giid ütles, et see on debiilsete laste linnake, kus neile on ette nähtud täielik hooldus, kasvatus, haridus ja tööõpetus. Seda mõistagi nii palju, kui palju nende laste kehaline ja vaimne olukord võimaldab.

12. jaanuar 1984
Giid küsis Ždakilt, kes pidas end ülal mingi komissarina: „Kas teil on ka selliseid asutusi?”
Ždak vastas: „Oi, palju on, ja pidevalt ehitame juurde.”

Giid hoidis pinguldatult muiet tagasi ja vastas: „Gott sei Dank! Jumal tänatud, meil ei ole neid asutusi rohkem vaja!”

Mõne aja pärast saatis Viini linnavalitsus terve vagunitäie tuhka ja šlakki Tallinnasse. Nende baasil tehti hulk suuri silikaltsiitdetaile. Neid käisid imetlemas Benedikter ja John ning insener Schultz – Viini linna ehitusosakonna juhataja…” (lk. 240 - 241)

44. vihik
13. jaanuar 1984

“…Silikaltsiidi eest Itaaliast, Austriast ja Jaapanist saadud võrdlemisi suured valuutasummad ületasid kaugelt miljon dollarit. N. Liidu Väliskaubanduse Ministeeriumis loeti mõnikord selline väliskaubandustehing otstarbekohaseks, kus eseme tootmiseks kulutatud rublade ja selle eest saadud dollarite suhe oli kuni viis ühele. Ametlikult oli tollal dollari väärtus nomineeritud alla rubla.
Tavaliselt on miljoni dollari saamine seotud ka suurte tootmiskuludega. Silikaltsiidi eest saadi aga raha praktiliselt midagi vastu andmata. Sellele lisaks oli litsentsilepingutes ette nähtud, et välisfirma tasub veel tehaste projekteerimise kulud ja maksab suured summad „Raznoekspordile” iga spetsialisti välismaal viibimise ja tehaste ehitamisel ja käikulaskmisel firmale vajalike konsultatsioonide andmise eest.

N. Liidu väliskaubanduses oli tekkinud uus olukord. Silikaltsiit oli esimene N. Liidu ajaloos, mille müügist saadi suuremal hulgal valuutat. Ministeeriumi töötajad jutustasid Jukule, et silikaltsiidist varem oli üritatud litsentsidena müüa turbopuure ja meditsiiniinstrumentide komplekte, kuid sissetuleku asemel oli see kõik toonud ainult sekeldusi kaela. Silikaltsiit aga näitas N. Liidu väliskaubandusele, et ka litsentside müügiga võib teenida valuutat.

Seda arvestades moodustati N. Liidu Väliskaubanduse Ministeeriumi juurde uus koondis „Litsentsintorg”. Teatud aja oli selle juhataja Salimovski, mees, kes siis, kui Juku käis Itaalias, oli N. Liidu sealse kaubandusliku esinduse juhiks. „Litsentsintorgi” moodustamisega sai selgeks, et N. Liidus on leiutustegevus, autoritunnistuste väljaandmine ja leiutiste välismaal patenteerimine täiesti algelises staadiumis. Just seetõttu ilmus rea järgnevate aastate jooksul palju autoritunnistuste väljaandmist ja leiutiste patenteerimist soodustavaid riiklikke akte. Samuti hakati seda ala ametlikult propageerima. Suuremate asutuste juurde võeti tööle leiutiste ja patentidega tegelevaid insenere. Nende ettevalmistamine korraldati vastavate õppeasutuste loomisega.

Nõnda siis, silikaltsiidil kui esimesel, ei tulnud mitte ainult üle elada kõiki neid raskusi, mida esimene kannatab teaduse ja tehnoloogia arenemise käigus, vaid tal tuli oma õlgadele võtta ka need raskused, mis olid seotud esimese litsentsiga N. Liidu ajaloos. Seetõttu ei ole midagi imestada, et silikaltsiidi vastastel tekkis võimalusi silikaltsiidi ründamiseks, mis viis lõpuks silikaltsiidi ametliku likvideerimiseni…” (244 - 245)