Erakondade valimisnimekirjad paika eelvalimistel
Kui Peeter Jalakas („Erakondade erastatud Eesti: kuidas edasi?” EPL 28.11.09) ja Jaak Allik („Palgaline riigikogu kõvasti väiksemaks” EPL 03.12.09) soovitavad muuta riigikogu poolparlamendiks, mille rüpes töötaks teise kojana harrastusparlament, siis küllap on see vastutulek avalikkuse rahulolematusele.
Kahekojalisuse ja amatöörparlamendi sobimatust on põhjendatud ja pole mõtet sellel rohkem peatuda. Skandaalseks muudab sellised mõtted meie ajalooline taust – mälestus töörahva saadikute nõukogudest peaks veel värskelt meeles olema.
Aga millega avalikkus rahul pole? Arvan, et rahulolematuse sihtmärk pole mitte valimisseadusest tulenev erakondade suur võim, vaid see, et valimiste olulisel hetkel libiseb see võim kodanike kontrolli alt pimedasse kohta, mida kutsutakse tagatoaks. Mulle tundub, et inimesi häirib üks lihtne asi: me anname hääle isikule, aga tegelikult läheb see erakonna nimekirjale, mille järjestust me valijana mitte kuidagi mõjutada ei saa. Selles kohas on võimu masinavärgis täiesti ebademokraatlik lünk, mida oleks võimalik täita.
Toetajate otsus
Teen ettepaneku, mis minu arust muudaks kodaniku rolli erakondlikus demokraatias hulga otsesemaks. Muudatus oleks väga lihtne: seadustada eelvalimised, milles kõik mingi erakonna toetajaks registreerunud valimisõiguslikud kodanikud saaksid anda hääle selle erakonna nimekirja ühele kandidaadile. Valimisnimekirjad moodustataks vastavalt saadud häälte arvule (ja ainult sellele!), eelvalimistes osalemine oleks kohustuslik kõigile parlamenti kandideerivatele erakondadele – see tähendab, et eelvalimised oleks ainus seaduslik viis valimisnimekirjade koostamiseks ja nendes kandidaatide järjestamiseks. Iga valimisõiguslik kodanik võiks soovi korral registreeruda ühe (ja loomulikult ainult ühe) erakonna toetajaks, ilma et ta oleks tingimata selle erakonna liige, ja anda oma panus selle erakonna parlamendiesinduse ja poliitika kujundamisse. Loomulikult jääb ta oma valimiseelistuses vabaks ja võib valimistel hääletada mõne teise erakonna kandidaadi poolt või osalemisest üldse loobuda.
Niisiis eelvalimised, mille käigus erakonna registreerunud toetajad, mitte parteiametnikud, valivad oma erakonna kandidaadid pärisvalimisteks – mõneti sarnased Ameerika Ühendriikide eelvalimiste korraldusega. Kujutan ette, kuidas meie poliitiline kultuur hakkaks tervenema. Eelvalimiste käigus ei õnnestuks sisulist arutelu mitte kuidagi poliittehnoloogia ja värviliste näopiltidega asendada. Erakondade toetajatele avataks internetiportaalid ja -foorumid, kus kandidaadid esitaksid isiklikke vaateid Eesti majanduse ja hariduse, sise- ja välispoliitika oluliste küsimuste kohta. Registreerunud valijad saaksid esitada küsimusi ja tutvustada oma seisukohti. Oma kodukohas tuntud ja hinnatud isik võiks saada olulise toetuse ja edestada peibutusparti. Ja unustage broilerid, sest tagatoa hämaruses ei õnnestuks nimekirjakõlblikuks nuumata enam ühtki tibu.
Ainult üks hääl
Kas niisuguses korralduses leidub ka ohte? Näiteks võimalik manipuleerimine sellise erakonna nimekirjaga, kelle vaateid tegelikult ei jagata ja kelle poolt ei kavatsetagi hääletada? Vähe usutav, et selline käitumine saaks olla rohkearvuline ja mõjutada tulemusi. Igal valijal on ju võimalik registreeruda ainult ühe erakonna toetajaks ja kui otsustatakse konkurentidele käru keerata, tähendab see paratamatut kõrvalejäämist oma erakonna poliitika kujundamisest.
Palju see maksma läheks? Ei tea, aga arvan, et rahva võõrdumine omaenda demokraatlikust riigist läheb kallimaks.
Varem samal teemal:
Peeter Jalakas „Erakondade erastatud Eesti: kuidas edasi?” 28.11.09; Jaak Allik „Palgaline riigikogu kõvasti väiksemaks” 03.12.09; Kaarel Tarand „Kuidas remontida riigikogu?” 09.12.09; Rein Taagepera „Põgeneda valimisseaduse abil” 12.12.09; Raivo Vare „Kui midagi on mäda, siis vajab see parandamist” 19.12.09; Toivo Klaar „Ettepanek: üks ringkond, üks mandaat” 22.12.09; Sulev Valner „Et järgmise riigikoguga läheks paremini” 05.01.10.
