Link kopeeritud!

Erast Parmasto: kui kõiki seeni avastama hakatakse, on arstidel palju tööd

 (2)
Erast Parmasto: kui kõiki seeni avastama hakatakse, on  arstidel palju tööd
----

Seenesöömises jookseb ida- ja läänemaailma piir läbi Kesk-Eesti, kinnitab seeneteadlane Erast Parmasto intervjuus Eesti Päevalehele.

 •• Miks mõnel pool on tänavu seeni ja mõnel pool mitte?

Lõuna-Eestis ja ka Võrumaal on seeni väga palju, samal ajal kui mitmel pool Põhja-Eestis veel peaaegu polegi. Seal, kus on nõlvad, mäed ja orud, on alati kohti, mis on liiga kuivad, liiga niisked ja siis veel parajad. Tasasel maal on üks nendest kolmest võimalusest. Põhja-Eestis sadas kohati isegi liiga palju ja lühikese aja jooksul sadades voolab vesi kohe minema ega jõua maasse imbuda. Kõik sõltub ilmastikust, aga mitte ainult ilmast eile, vaid ka pool aastat tagasi ja aasta tagasi. Kõige halvemini mõjub seenterikkusele kevadine põud. Seenterikkuse ennustamisega pole maailmas seni veel keegi toime tulnud. Küll aga võib põudade järel ennustada, et seeni ei tule. Paljud liigid on tulnud tänavu ka varem kui tavaliselt.

•• Millised siis?

Näiteks männiriisikas tuli juulis ja praegu, kui riisikat peaks külluses olema, teda peaaegu ei ole. Aga kivipuravikke on palju. Lehetoimetustesse veeretatakse suuri puravikke ja küsitakse, kas on maailmarekord või Eesti rekord. Aga see pole mingi imeasi, kui saad korvitäie 20–25-sentimeetrise läbimõõduga kivipuravikke. Need on muidugi natuke puised juba.

•• Kuipalju seentesse keskkonnamürke ladestub?

Mükoriisat moodustav seen korjab suhteliselt rohkem mitmesuguseid metalle kui taimed. Aga seal on sellised mikrokogused, millest ohtu pole. Muruplatsidel, mis on keset linna, sisaldavad seened raskemetalle ja muud säärast. Järjest rohkem kasvab linnašampinjone, mis on niisugustes paikades, et mingil määral on nad kindlasti reostunud. Aga metsades on puhtad. Tšernobõli aastal oli Narva-Jõesuu ja Kohtla-Järve vahel mõningane radioaktiivse tseesiumi reostus. Reostus tekkis seal, kus sadas vihma, ja ka reostus sadas alla. Üldiselt läks ta meist mööda. Meil siin olid kõige reostunumad seened sellised, mille radioaktiivsus on umbes sama kui inimene saab kauglennuga Vladivostokki. Teadupärast kauglendudel saab ju ka inimene teatud kiirgust.

•• Räägitakse, et turgudel olevat hoopiski Poola kukeseened.

Tartus ehk küll mitte. Tartust kagus, näiteks Värska lähedal on hea kasvupiirkond ja seal on ka palju inimesi, kellel pole tööd, samuti pensionäre, kes on huvitatud nende korjamisest. Tallinnas ehk küll. Minu arvates on Eesti üks rumalusi see, et me ei kasvata seeni ekspordiks. Šampinjone tuuakse sisse. Võiks arvata, et põhjuseks on see, et me oleme põhjamaa ja siin nad nii hästi ei kasva. Aga Soomes on seenekasvatus täiesti korralikult arenenud. Ta nõuab palju tööjõudu, aga ega Soomes pole tööjõud odavam kui meil. Üksikuid üritajaid on – näiteks Viinistus austerserviku kasvatajad. Siin on kombeks, et inimene ise läheb ja korjab endale metsast. Eestis pole kuigivõrd kombeks poeseeni osta ja süüa. Aga mulle nad meeldivad ja läänes ainult neid süüaksegi. Metsas käivad seal ainult hullud, need, kes riskivad oma eluga.

•• Seentesse suhtutakse eri paikades erinevalt – mida süüakse, mida mitte.

Ida-lääne piir läheb kuskilt läbi Kesk-Eesti. Soome on olnud enam-vähem seenekorjamise riik, Rootsi kindlalt mitte. Rootsi sai seenesöömise kombe siis, kui nad endale Bernadotte’ide suguvõsast kuninga said. Too tõi Prantsusmaalt seenesöömise kombe kaasa, algul hakkas õukond sööma. Ja poolametlikult on neil kivipuraviku nimi Karl Johan. Olen sügisesel ajal läinud Norras jalgsi metroopeatusest Holmenkollenisse. Teeääred olid täis söögiseeni, mida keegi ei korjanud, sest Norra pole seenekorjamise maa. Prantsusmaal ja Saksamaal korjatakse vaid teatud üksikuid liike. Aga Eestis oli ka sada aastat tagasi nii, et Saaremaal paljusid seeni üldse ei korjatud. Kivipuravikku peeti lambatatiks – loomad söövad seda.

•• Millest seenesöömine siis sõltub?

On erinevad kultuuripiirkonnad. Saaremaa kuulus ilmselt rohkem Rootsi mõju alla, Läänemaa samamoodi. Ida-Eesti kuulus rohkem slaavi materiaalse kultuuri mõju alla ja seal söödi seeni rohkem, nii koguselt kui ka rohkem eri liike.

•• Venelased on märksa suuremad seenesööjad.

Mitte ainult venelased, vaid slaavlased. Ka poolakad ja lõunaslaavlased. Üks põhjus on ka usundiline. Apostliku õigeusu puhul on paast üle kuu aja, liha ei või süüa, aga seen ei ole liha.

Loe veel

•• On terve hulk seeni, mida põhimõtteliselt võiks süüa, aga inimesed ei söö. Aga kas peaks?

1980. aastate alguses oli Prahas Euroopa seeneteadlaste nõupidamine söögiseente küsimuses. Mitteametlikult leppisime me kokku loobuda propageerimast, et meil on 300–400 liiki söödavaid seeni. Eriti seoses värvitrüki arenguga kutsub see esile rohkelt seenemürgitusi. Paljude seente kohta oli juba tollal teada, et nad on mürgised. Varem ei teatud, sest ei tulnud pähegi proovida, kas ta ka söödav on. Soovitati korjata paarikümmet liiki seeni, mis on hästi äratuntavad ja millesarnaseid mürgiseid ei ole. Nendest jätkub seenekorjajatele küllalt. Kui neid sadu söödavaid seeneliike kõiki korjama hakatakse, siis on arstidel liiga palju tööd.

Korjasin Eestis raamatupoes kokku ühe raamatu kolm eksemplari. Üks ja sama seeneliik on eri eksemplaride puhul punane, sinine või lilla. See oli ofsettrüki puhul tavaline. Vaatad raamatust: pilt sobib. Teksti ei loe. Tekstis on öeldud, et ettevaatust, väga sarnased on need ja need liigid, mille kirjelduse leiate sealt ja sealt leheküljelt. Aga iga lugeja ei vaata seda. Seente suur liigirikkus on kasulikum uudishimu rahuldamiseks ja eluslooduse mitmekesisuse üle imestamiseks kui selleks, et neid tingimata ära süüa. Söögiseeni jätkub niigi. (Järgneb Parmasto jutt sellest, kuidas lääneeuroopased avastavad kupatamist enda jaoks alles nüüd ja paljud ei tahagi seda avastada.)

•• Mis on söömiseks teie enda lemmikseen?

Männiriisikas. Ma olen seda soovitanud ka rahvusseeneks, nagu mõnelgi riigil on. Ta on selline tugev ja krehvtine. Ikkagi tunned, et suutäis soolast. Puravik tundus lapsena kuidagi ligane ja pehme. Kukeseened, eriti see lehterkukeseen, mis sügisel tuleb, on väga hea maitsega. Mul pole midagi selle vastu, et poest austerservikuid tuua. Eile õhtul sõin puravikke – ja ei ole ikka õige seen. Õige seen on selline, et tunned, et midagi tõhusat on suus.

Kui tahad teada, mis maitse on erinevatel seeneliikidel, siis kõige kindlam on praadida searasvas: paned soola peale, kõik. Et anda hinnangut seenele enesele, mitte kõikvõimalikele vürtsidele – nii et materjal ise kõneleks. Aga söögiseened on mulle rohkem kõrvalharrastus. Ma uurin peamiselt puumädaniku tekitajaid, mis on ka seenelised, ja viimasel ajal ka seente süstemaatikat, seente levimisbioloogiat, seente teaduslikku ja evolutsiooni tundmisel põhinevat klassifitseerimist.  

•• Kui paljusid Eesti metsade seeni kasutatakse nägemuste tekitamiseks?

Põhiline, mida annab kasutada hallutsinatsioonide nägemiseks, on punane kärbseseen. Paljudel juhtudel toob see kasutajale kaasa ka tugeva kõhulahtisuse ja oksendamise. Soomes on olnud surmajuhtumeidki. Tavaliselt teist korda ei minda enam proovima. Lisaks konfiskeeritakse igal aastal paarkümmend postisaadetist nende seente eostega, mille kasvatamine on Eestis keelatud. Nende hallutsinogeensete seentega pole see häda, et nad oleksid narkootikumidena teab mis ohtlikud. Reaalne oht on selles, et mõnulev katsetaja proovib mõne aja pärast järgmist ja kangemat asja.

•• Kui seened kõrvale jätta, siis milliste intellektuaalsete harrastustega te praegusajal veel tegelete? Mida te viimati lugesite?

Praegu ma lõpetan üht huvitavamat Eestis ilmunud raamatut, see on hiljuti surnud veiniteadlaselt...

•• Kalev Kesküla?

Jah, tema suurepärast raamatut „Elu sumedusest”, mida ma pean väga sisukaks. See on õhuke raamat ja teda jätkub veel üheks õhtuks. Mõni aeg tagasi lugesin ka Paul Theroux’ raamatut „Ghost Train to the Eastern Star”, kus ta sõidab läbi Aasia. Reisiraamatud on mulle alati huvi pakkunud.  

•• Kahe ülikooli juures töötades on teil kindlasti tekkinud mõtteid, kuidas kujundada Eesti kõrgharidus selliseks, nagu tarvis.

Meie põhiline häda on selles, et me oleme üle läinud kõrgharidusdiplomite võimalikult arvukale müümisele võimalikult suure hinna eest. Nii nagu kogu maailm, nii ka meie. See toob endaga kaasa mõningaid kõrvalnähtusi. Minu noorusajal oli kõrgharidus siiski elitaarne. Ülikooli saamiseks oli ikkagi konkurss ja rahakott ei lugenud midagi. Luges see, kas sa teadsid või ei teadnud. Üliõpilasel tuli töötamine kõne alla erandjuhtudel. Siis pidi olema väga spetsiifiline töökoht, mis langes kokku õpitava ainega, või siis pidi olema ääretult töökas. Kui praegu keskmine üliõpilane töötab, siis see tähendab, et ta ei õpi. Tal jääb pool saamata. Ja teine asi veel. Osa poliitikute arvates pole riigil vaja haritud inimesi. Kui tahad, siis oled haritud inimene ise, kui ei taha, siis ei ole. Riigi vajadus nende arvates kattub turusituatsiooniga. Aga vaat ei kattu nii pisikese rahva puhul, nagu Eestis on.

Ma olen püüdnud viiele viimasele haridusministrile ja kolmele peaministrile selgeks teha, et meie haridussüsteem logiseb senikaua, kuni me ei maksa stipendiumi. Mitte naljapärast 800 krooni, vaid sellist, millega ei pea tööle minema, vaid saab õppida. Selline stipendium, mille saaja on selle ära teeninud ja mille saajal läheb seda puhtmajanduslikult vaja. Miljonäri lapsele pole mõtet seda anda. Tehtud pole peaaegu midagi. Muide, Tartu ülikoolis pole ühtegi stipendiumi – kui mõned nimelised välja arvata teatud teemade peale –, mis oleksid mõistliku suurusega. Sellisega, mis kindlustab ühetoalise korteri või ühikatoa eest maksmise. Ja täis kõhu. Aga haritud spetsialiste ei tule iseenesest.

Kui meil on insenere vaja, siis tuleb stipendiume anda, nii et neid tuleks. See on terves maailmas nii. See on puhas otstarbekuse printsiip. Riigil on vaja, iseenesest ei tule, tähendab: maksame raha, et tuleksid. See on meie valesti mõistetud turumajanduse koostisosa.

•• Tööandjad arvavad, et parem oleks, kui inimesed ei õpiks ülikoolis pehmeid alasid, vaid läheksid kutsekooli.

Palun väga. Tehku siis nii, nagu mõnel pool on. Löögu mõnisada miljonit kutsekoolidesse, hoolitsegu selle eest, et seal oleks täpselt tänapäevane varustus. Mõnel pool juba on, võtame Väimela. See on nende endi teha. Enamikus riikides kulutavad suuremad tööandjad raha sellele, et varakult üles otsida paremaid töötajaid, siis kui nad veel õpivad. Ameerika ülikoolides käivad ringi suurfirmade ja ministeeriumide esindajad ja jälgivad juba teisel kursusel olijaid. Ameerika Ühendriikides on ka nii, et tellija maksab näiteks ülikoolilt uurimust tellides ka teoreetiliste uuringute eest.  Neil, kes Eesti iseseisvuse taastamise eesotsas olid, oli paraku küllaltki piiratud teadmine maailma majandusteadusest ja maailma majanduse korraldusest. Ja piiritu usk sellesse, et turumajandus paneb kõik paika. Sealt sai alguse ka meie kirglik tahtmine õppemaksuga ülikoolide järele.

(Läheme Erast Parmastoga Tartu turule. Ta liigub raskelt, sest tervis on kehvavõitu. Omal jõul metsas käimine on talle keerukaks muutunud. Parmasto kõneleb ajaloolisest Seenevanast, kelle järgi ka tema hüüdnime sai. Õige Seenevana oli vööni habemega ja tegi aastakümnete jooksul märkmeid, käis ka 40 korda aastas turul. Nüüdseks on ta juba aastakümneid teises ilmas.)

•• Miks seened mõnikord lõhnavad, teinekord aga mitte?

Seened lõhnavad siis, kui nad kasvavad. Kui enam ei kasva, siis sageli enam ei lõhna.

(Parmasto kaeb kukeseeni, mis tema hinnangul on juba natuke liiga suureks kasvanud ja üle küpsenud.)

•• Kas meil peaksid ka olema turgudel inimesed, kes vaatavad, mis seeni üldse müüakse ja kas need mitte mürgised pole?

See kontroll on Soomes, Saksamaal ja Šveitsis täiesti olemas. Ja ka müügiks lubatud seente nimestikud on kehtestatud.

•• Kas meil võiks ka olla midagi samasugust?

Võiks ju, aga samas: sellisel ametimehel, kelle väljaõpe pole sugugi lihtne, tööd aasta ringi väga palju just poleks. (Parmasto kiikab lette ja kinnitab, et sellist puravikuaastat kohtab harva. Silma hakkavad Peipsiääre seened. Kilohind on langenud kohati suisa 20 kroonini. Peipsiääre daam kinnitab, et neil seal kukeseeni pole, aga riisikad hakkavad tulema.) Näe, kui ilusad pilvikud! Harva juhtub, et turul näeb pilvikuid.

•• Ega vist siin hakka silma seeni, mille tuvastamisega oleks raskusi?

Väga harva on siin selliseid seeni, mis süüa ei sünni. Kui mõni mükoloog on kohal olnud, eks me oleme siis ikka ütelnud. Ja nad ikka kuulavad ka sõna. (Lõpetuseks räägime sellest, kuidas tavavahelikud mõjuvad mõnele inimesele halvasti. Ka kuldmamplid võivad mõnel inimesel seedimise nässu keerata, ütleb Parmasto. Ise ta täna turult midagi ei osta – kodus ootab niigi kaks kilo puravikke. Pärast turulkäiku suhtub ta puravikesse armulisemalt.)

•• Kauaks seda seeneaega veel on?

Noh, septembri teine pool on veel täiesti seeneaeg. Aga kui suurem öökülm peale tuleb, siis on läbi.

Parmasto eelkäija Seenevana

•• Nikolai Witkowsky ehk Seenevana (1868–1948) oli oma elu-ajal paar aastakümmet Eesti parim söögi- ja mürkseente tundja. Ta oli väiksepalgaline arveametnik, kes käis seenel lumest lumeni igal pühapäeval.

•• Seenevana avastas professor Elmar Lepik ja viis ta tõsise teadustööni. Viimastel eluaastatel töötas Witkowsky tänu professor August Vaga tähelepanelikkusele TRÜ botaanika kateedris laborandina. Ta oskas vene, eesti, saksa ja ladina keelt, võib-olla ka poola keelt.

•• Seenevana käis sageli Tartu turul vaatamas, mis seened tulnud on, ning andis korjajatele ja müüjatele nõu. Sealt ta oma hüüdnime saigi.

Erast Parmasto

Eluloolist

Erast Parmasto

Seenevana

•• Sündinud 23. oktoobril 1928 Nõmmel

•• 1956 bioloogiakandidaadi kraad NSVL teaduste akadeemia botaanikainstituudi juures

•• 1969 bioloogiadoktori kraad Eesti teaduste akadeemia juures

•• 1980 professori kutse

•• 1986–1990 teaduste akadeemia zooloogia- ja botaanikainstituudi direktor

•• Praegu maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi erakorraline vanemteadur

•• Tartu ülikooli loodusmuuseumi teadur

•• 1995–2001 vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu liige

•• Abielus, kaks poega ja kolm tütart

•• Kutsutakse ka Seenevanaks.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare