„Mul on häbi olla eestlane,“ kuulutab keegi Mikser ning talle sekundeerib justiitsministri ametisse eksinud Reinsalu, sooviga viia Eesti nende maade hulka, kus ei kehti süütuse presumptsioon, vaid vangi pannakse selle järgi, kuidas peavoolumeedia otsustab. Hirmutav on see rahvuse mahasalgamise teekond, mille võimu- ja kasuahned tegelased on välismaiste sõprade õhutusel ette võtnud, sest selle lõpus terenduvad inimestest tühjaks jäänud külad ning pealinn, kus eesti keelt kuuleb sama harva, kui kõige süngematel okupatsiooniaastatel läinud sajandi 80-ndatel.

Siseprobleeme eiratakse

Kõik siseriiklikud probleemid on tõrjutud tahaplaanile, sest lääneriikide isevalitsejad on vallandanud seninägematu rünnaku euroopalike väärtuste vastu, nimetades seda empaatia ja tolerantsuse ülimaks ilminguks. Kaksikmoraal lubab inimkaubandusele läbi sõrmede vaadata, tehes halva mängu juures nägu, otsekui oleks kõik parimas korras. Ka peale roimi Pariisi südames ei vaevuta tegema järeldusi, vaid kiirustatakse võltsnaeratusega näol kinnitama, et elu läheb jälle normaalsetesse rööbastesse ja katki pole midagi. Aga perekonnad, kes on kaotanud lähedased, inimesed, kes tunnevad seni ohututel kodutänavatel hirmu? Nemad on vaid peenraha suurte mängude mahitajate kukrus. Kas meie peaksime tasuma nende vigade eest, mida on tehtud maailma hoolimatult jagades? Aga valitsus isegi ei vaevu rahvalt küsima, millist tulevikku meie oma riigile soovime.

Sildistamine süveneb


Sellel äreval ajal, kui pea terve Euroopa on muutunud ohupiirkonnaks, tegelevad meie valitsuserakondade liidrid ikka veel siltide kleepimisega, välistades igasuguse koostöö rahvaga. Päevil, mil tuleks ühte hoida, surutakse teisitimõtlemist maha sama ägedalt, kui seda tehti stalinlike repressioonide ajal. Juba on inimesi vaadete tõttu vallandatud, jäetud elatiseta selle eest, et nad on avaldanud sotsiaalmeedias seisukohti, mis ei ühti ametlikult heakskiidetud käibetõdedega. Meile öeldakse: „Olge sallivad, muidu läheb teil halvasti, tolereerige erinevusi, sest muidu näitame, kuidas sõnakuulmatud korrale kutsutakse!“ Uutes oludes näib valitsuse eesmärgiks olevat üleüldise pealekaebamise, umbusu ja kadeduse õhkkonna loomine, sest kes pole meiega, on meie vastu!

Eesti poliitiline eliit riisub koore


Kunagi sünnitasid keerulised ajad kangelasi, kes võitlesid tõe ja õiguse eest. Nüüdsed päevad soosivad ahnureid, kelle eesmärgiks on priske rahakott. Kui Tallinna Sadamast ei saa enam krabisevat välja kantida, võetakse Eesti Energiast ja kui Estonian Air lõpetas pankrotis, saavad vähemalt kolm truud sõdurit Nordic Aviation Groupi palgal lahedalt ära elada. Õigesse erakonda kuuludes pole tarvis riskida, sest riigikorruptsioon võimaldab valituile stabiilset sissetulekut. Need, kes valitsejate ebaeetilisele käitumisele tähelepanu juhivad, kuulutatakse kärmelt rahvavaenlasteks, salates häbelikult maha, et selle väljendi tõid meie emakeelde sõbralikud kommunistid ühest tänaseks lagunenud impeeriumist.

Ma ei saa kooriga kaasa laulda, kui noot on vale


Ma võiksin kooriga kaasa laulda või vähemalt vaikida, ent süda ei luba. Ma ei saa vaadata pealt, kuidas käputäis poliitilisi taidlejaid tasalülitab rahva, kes on end laulukaare all vabaks laulnud. Kui on kohtumõistmise aeg, siis mõistetagu igaühele tema tegude järgi, et ka end karistamatuteks pidavad valevandujad hakkaksid lõpuks seaduste ülimuslikkust tunnistama. Pole tarvis rääkida kohtusüsteemi kallutamatusest ja uurimisorganite tõhususest, sest õiglus ei vaja õigustust. Kuni Eestimaa teed kumisevad tõllarataste all, millega suured sulid sõidavad vaatama väikeste vinegerpussitajate võllasse tõmbamist, tiksub ajalookell meie rahvale hääbumist. Aga ma loodan, et Eestile on veel antud aega puhastuda, et riigi etteotsa jõuavad tõelised aatekandjad, kes suures võõraste omaks tegemise vaimustuses ei unusta, et kõigepealt tuleb mõelda omadele. Lootus ei sure!