Eri Klas Urmas Reinsalust: minister, kes millegi nii alatu ja üheülbalisega hakkama saab, on ohuks meie riigile ja peaks ametist lahkuma

Olen viimasel ajal jälginud murega Eesti ühiskonda destabiliseeriva vihkamise kasvu ning rahva jagamist õigeteks ning valedeks. Miljoniline rahvas ei saa endale lubada pimedat viha teisitimõtlejate suhtes. Vaid ühisosa otsimine ja ühiselt armastatud ning inimväärse riigi ülesehitamine, suudab tagada meie säilimise üha ohtlikumaks muutuvas maailmas.

Usun siiralt, et meie rahva parimateks iseloomujoonteks on õiglustunne ja
tolerantsus, et suudame üksteist toetada ning rasketel hetkedel kokku hoida. Seda suurem oli mu jahmatus ja pahameel, kui lugesin Delfist justiitsministri Reinsalu vihakõne Edgar Savisaare ja teda toetavate inimeste aadressil. Kui selle jampsi oleks kirjutanud mõni elus pettunud netikommentaator, võiks inimesele andestada, et aga tegemist on justiitsministriga, tuleb Reinsalu vihkavasse kirjatükki suhtuda täie tõsidusega. Minister, kes millegi nii alatu ja üheülbalisega hakkama saab, on ohuks meie riigile ja peaks ametist lahkuma.

Reinsalu eirab põhiseadust

Justiitsminister Reinsalu pole kunagi lugenud Eesti Vabariigi põhiseadust. Kuidas muidu seletada seda, et ta pole midagi kuulnud süütuse presumptsioonist, sellest, et kedagi ei tohi käsitleda süüdlasena enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Edgar Savisaart pole kunagi üheski kuriteos süüdi tunnistatud. Kui talle on esitatud kahtlustus, siis tuleb oodata, millise otsuse teeb kohus. Ent meie justiitsminister peab
enesestmõistetavaks kohtuotsust ootamata kuulutada Savisaar korruptandiks. Ränk süüdistus, ent kus on tõendid? Milline kohus on Savisaare süüdi tunnistanud?

Reinsalu retoorika meenutab väga ühte läinud sajandi keskpaigas viivuks võimu haaranud prisket prillidega meest, kes samuti arvas, et esindab nii täidesaatvat kui kohtuvõimu. Kui aastal 2015 sarnanevad Eesti Vabariigi justiitsministri mõttemallid Lavrenti Beria poolt väljaöelduga, pole kahtlust - nad mõlemad kuuluvad ajaloo eilsesse päeva.

Reinsalu jagab rahvast omadeks ja võõrasteks

Meie justiitsministri arvates jaguneb rahvas lihtsa tunnuse põhjal lojaalseteks, kes vihkavad Savisaart ja Eesti riigi vaenlasteks, kelle jaks Savisaar on osa Balti ketist ja öölaulupidude ülevusest. Neid vaenlasi on kümneid tuhandeid, kes on ametist vabastatud linnapead toetanud. Mida nendega teha? Kas Reinsalu loogika järgi tuleb vaenlased küüditada, nagu tehti 1941. ja 49. aastal? Ometi pole enam need ajad ja kui Reinsalu soontes voolab autoritaarsuse ja vihkamise pisik, siis pole tal õigusriiki asja. Vähemalt mitte justiitsministri ametisse. Me peame kaitsma oma riiki äärmuslaste eest, kes märgistatavad opositsiooniliidrit toetavat rahvaosa häbimärgiga. See kõik on ajaloos olnud ning toonud kaasa surma, kaost ja hävingut. Eestimaa väärib paremat.

Otsi sõpru, mitte vaenlasi

Arukas inimene otsib sõpru, mitte vaenlasi. Vaid jõuetu näeb kõikjal vaenlase kätt, aimab vandenõud ja salasobinguid. Eesti sai vabaks üksnes tänu sellele, et me oskasime leida maailmas sõpru, et me ei valetanud
ega vassinud, ei pidanud vihakõnesid.

Vaba Eesti on meie kõigi ühine saavutus – nii nende, kes täna saavad endale lubada luksuslikku elu, kui ka nende, kes lähevad õhtul magama tühja kõhuga. Olen terve elu töötanud selle nimel, et tuua kõigi
eestimaalaste ellu veidi soojust, rõõmu ja ilu ning tunnen endal just seepärast kohustust Reinsalu vihakõnele vastata.

Minu elus on kaks tähthetke. Aastate eest seisin Rootsi rannal ja ootasin laeva, mis tõi külalisetendustele Estonia teatri trupi. Kui nägin laeva tulemas, siis tõusid mu silmi pisarad, sest mõistsin, et meie rahvas on
lõpuks vaba. Ja teine ülev hetk oli Hollywood Bowlis, kus enne sümfooniakontserti täideti minu palve ning võisin Ühendriikide hümni kõrval juhatada ka Eesti hümni. Olen kõikjal maailmas esindanud Eestit ja siinset rahvast, sest tunnen uhkust, et olen Eesti dirigent. Peale Reinsalu vihakõne lugemist tunnen ma hirmu. Kas tõesti suudavad temataolised karjeristid tappa kõik selle ilusa, mis on meie rahvast ühendanud? Milleks see kõik? Savisaare vihkamine ei saa ju olla ei amet, veel vähem elueesmärk. Oma päevad võiks sisustada märksa otstarbekamalt, riigi ja rahva heaks töötades.

Ma toetan Edgar Savisaart, nagu ma toetan kõiki neid, keda rünnatakse ebaausate vahenditega, seljatagant, kivi rusikasse surudes. Endise poksijana oskan hinnata ausa mängu ilu ja haletseda sohitegijaid. Mõeldes
justiitsministri vihakõnele, valdab mind haletsus hingelt vaese poliitiku vastu, keda tulevikus ootab unustus.